Ajakirjanik Anu Merila vanadusest: pole lihtne leppida, et kõik läheb muudkui raskemaks – et sellest väljapääsu ei ole

Kuidas toetada eakat lähedast, kes enam iseseisvalt toime ei tule? Omastehooldajale on tihti tuttavad süü- ja kohusetunne. Ent nende lugudest paistab ka tingimusteta armastus.

VANADUS NÕUAB TUGEVUST

„Me emaga ei arutanud kordagi, kas kolida ta hooldekodusse,“ lausub Anu. „Terve elu tundsin end tema kõrval nagu kuninga kass. Nüüd maksin oma tänuvõlga.“

Anu oli hiline, aga väga oodatud laps. Ta sündis, kui ema oli 37aastane.

„Väga naiselik ja õrn,“ kirjeldab Anu oma ema Benitat. „Moesoolika sain kindlasti temalt, käisin juba lapsena emaga Moemajas kaasas.“ Benita töötas konstruktorina ning oskas maitsekalt riietuda. Ta armastas väga lilli, neid kinkida ja vaasi sättida.

Ema ja tütar jagasid eluaeg ühte kodu, just nagu eelmises loos. Ka siis, kui Anul lapsed sündisid, jäädi kokku – maja oli piisavalt suur, et noorperele jääks õhku. „Emaga oli kerge koos olla, sest ta oli alati helge,“ leiab Anu. „Ta lubas inimestel olla nii, nagu nad olid, ei tulnud kedagi õpetama.“

Veel 90. sünnipäeval oli Benita väga kraps. Juubelile paluti kümmekond külalist: peoperenaine käis turul, tegi ise toidud, suhtles pidulauas kõigiga ja koristas nõud. Hääbuma hakkas ta aasta hiljem: „Mäletan, et olin Rõuge lähedal suvitamas, kui sain emalt kõne. Ta ütles: mul on jalad paistes, kas saad koju tulla?“ meenutab Anu. Viivitamatult sõitis tütar tagasi ja kutsus emale kiirabi. See oli esimene sündmus pikas reas.