Birk Rohelend üksikvanemlusest: kartsin laste isa kättemaksu ega küsinudki temalt abi, turvalisem tundus lapsehoidjatele maksta

Et kõik ausalt ära rääkida, siis minu päris üksi olemise periood jääb umbes 10 aasta taha. Kuid see tunne, kui absoluutselt kellegi käest pole abi paluda, on mul siiamaani hästi meeles. Hetked, mil tita ühes ja poekott teises käes, vaatasin vaheldumisi välisust ja tänavasillutist, püüdes otsustada, kummast käest pamp porri poetada, et uks lukust lahti keerata.

Meie abielus juhtus palju asju. Saime vanemateks, kui mina olin vaid 25 ja tema 24. Mõne aasta jooksul pärast esimese lapse sündi matsime mu ema, tema isa, minu isa. Kõik kolm surid vähki – kohutav surm. Samal ajal jäin ootama meie teist last. Stress, mille tekitas surmapitseriga haiguse kõrvalt vaatamine ja väikelaste eest hoolitsemine, käis meile üle jõu. Üksteise tühja süüdistamise asemel tundus mulle lihtsam joon alla tõmmata, nullist alustada. Tõele au andes – tema oleks edasi üritanud.

Võib-olla oligi asi nooruses, et radikaalsed otsused tulid lihtsalt. Olin leinas, pettunud, kibestunud. Minu enesehinnang langes olematusesse hoolimata sellest, et pingutasin kõvasti oma välimuse nimel. See kombo tõmbas ligi õnneotsijast mehi, kel polnud iialgi pikemat plaani. Paar šaakalit hiilis lähedale, enne kui aru sain, et kooselu mõtet pole neil kunagi peast läbi käinud. Siinkohal tahan hoiatada kõiki üksikuid, hapra enesehinnanguga inimesi: väljas on deemonid, kes tulevad otsekui lõhna peale teie juurde. Šaakaleid, kes otsivadki haavatavaid naisi ja mehi, et kasutada ära nende meeleheidet. Tundke nad ära ja mõelge rahulikult, kas teil on vaja sellist kogemust – kõigile teistele raskustele pealekauba.