„Tont wõtku neid öönädalaid!“ ehk kuidas tehti tööd noore Eesti vabariigi aegses linnaöös

Kuigi ööelu seostatakse enamasti meelelahutuse, öise korra probleemide ja päevastest reeglitest üleastumisega, on öises linnas alati liikunud ja tegutsenud paljudele nähtamatud inimesed – öötöölised, kes linna enne päikesetõusu taas korda seavad ning selle uueks päevaks ette valmistavad. Kes olid öötöölised sajand tagasi noore Eesti Vabariigi ajal ning missugused olid nende väljakutsed?

Mitmed toonased öised ametid on tuttavad ka praegusaegses Eestis. Linlasi vedasid ringi taksojuhid, korda hoidis politsei, hommikul ahjusoojana müüdavaid pagaritooteid valmistasid pagarid ja leivategijad, tegutsesid tänavapuhastajad ja jäätmevedajad. Öövahetus oli ka meditsiiniasutustes ja vabrikutes. Tänasest erinevalt oli samas näha hobustega troskadel ringi liikuvaid voorimehi, veel oli oluline, kuigi juba vaikselt hääbuv roll öövahil ja laternasüütajal. Noore vabariigi ajal seisid paljud öötöölised ja ühiskonnagrupid aga silmitsi arvukate väljakutsete ja piirangutega, mis öist töötegemist raskendasid või takistasid.

6. septembril 1936. aastal ilmus Päevalehes artikkel „Kirjutame öötööst“, mis kirjeldas öösel töötamisest tulenevaid probleeme inimese heaolule: „Öötöö, wennikesed, pole see mis päewatöö. Tean seda omast kogemusest. /…/ Tont wõtku neid öönädalaid! Neid ei unusta ma iialgi. Tuimunud automaadiks tegi inimese öötöö. Öönädala lõpul olid nii tüdinenud ja tülpinud, et ei hoolinud enam taewast ega maast. Meeles mõlkus waid üks mõte: saaks wiimaks kord ometi korralikult magada. Jah, öine töö pole nali. Teist, lugupeetud lugejad, on ehk mõnigi teinud läbi õhtust hommikuni kestwa pummelungi ja teate, kuidas see inimest wäsitab. Mida ütlete siis selle kohta, kui tuleks öö öö kõrwal wihtuda rasket kehalist tööd? See, sõbrakesed, on midagi muud kui klaasitõstmine ja kaunitariga keerlemine tantsupõrandal.“