„Sattusin rääkima oma hea sõbra ja kursaõe Monika Siimetsaga, kes oli just teinud Leelo Tungla raamatust „Seltsimees laps“ filmi ja ütles: „Aga küsi Leelolt!“. Monika oli see, kes ütles mulle, et: „Leelo on väga kange mutt!“ – tahtmata selle sõnaga kedagi solvata, vastupidi!“ rõõmustab Marta.

„Ma oskan maailmale läheneda nii, et ma jutustan mingi loo. Seega läksingi läbi oma eriala, filmitegijana, mõeldes, et kui ma vaatan selle inimese elu ja mõttemaailma sisse dokumentalistina, võibolla saan ma niimoodi temalt midagi õppida. Selle jutuga ma Leelo juurde läksin ja mul on suur au ning hea meel, et ta selle „kosjakutse“ vastu võttis. Sest ta on põnev, mitmekülgne ja inspireeriv naine, kellel on väga pikk karjäär, eriline oskus püsida oma lugejatega ühenduses, lisaks sellele ka fantastiline huumorimeel ja väga äge perekond. Mul on nüüd käsil teekond, et kõike seda avastada ning leida kõige õigem viis tema loo jutustamiseks,“ jagab filmirežissöör Eesti Naise podcasti kuulajatega oma lugu. „Üks põhjus veel, miks mulle see kõik tähtis tundus – ma tajusin esialgu, et me oleme üsna vastandlikud tegelased – Leelo oskab olla lõputult optimistlik, samas kui ma ise olen minevikus olnud üsna morbiidne kuju. Seega hindan väga selliseid inimesi, kes oskavad raskuste kiuste kusagilt naeru üles leida!“

Mahutada nii rikkalikku ja mitmekülgset inimest ühte filmi pole sugugi lihtne ülesanne. „Mängufilmile kirjutame stsenaariumi, kus on tegelased ja leiutame neile kogu aeg mingeid omadusi juurde, et oleks nii-öelda liha luudel, tunduks nagu päris inimene. Dokumentalistikas on aga vastupidi – nii rikas kui on üks inimene oma omaduste poolest, see ei mahu ühtegi filmi, vaid kogu aeg pead midagi maha kärpima, kuna kõiki lugusid ei jõua rääkida. See on pidev balansseerimise protsess, milliseid lugusid inimesest jutustada, et anda temast aus pilt, kui sa ei saa näidata kõiki nüansse ja kogu seda värvikirevust, mis igas inimeses olemas on. See on põnev ülesanne, mida lahendada.“ Portreedokumentaal Leelo Tunglast peaks ETV ekraanile jõudma aasta lõpuks.

Küsimusele milline on tema lemmikteos Leelo Tungla loomingust vastab Marta Pulk: „Luulekogud „Teeleht“ ja „Täisminevik“ on minu jaoks täna kõige olulisemad. Nagu põlvkondade kaupa eestlasi, olen ka mina Leelo lasteraamatutega üles kasvanud ja loomulikult on „Seltsimees laps“ saanud teenitult tähtteoseks. Aga tänasele minule on mõjusaimad tema luulekogumikud, mis ei ole mõeldud lastele ja on ehk veidi vähem tähelepanu saanud. Leelo luule on nüansirohke ja sügava elutunnetusega. Ja nagu tema kolleegid ühehäälselt rõhutavad, on ta keeleliselt täielik meister.“

*Filmirežissöör Marta Pulk jagab ajakirja Eesti Naine podcasti „Iga naine on lugu“ kuulajatega oma 20 aasta pikkuse vaimse tervise teekonna lugu ning räägib elust aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Ka sellest kuidas ta end reguleerib, et elutervelt funktsioneerida. Marta Pulk on tuntud peamiselt dokumentaalfilmide tegijana, näiteks auhinnatud „Aasta täis draamat“, „Kodumaa karjed“, „Räägi ära“ jpt. Podcastis tuleb juttu ka filmindusest, praegu käsil olevast portreedokumentaalist Eesti lastekirjanduse maskotist Leelo Tunglast ja Levila projektist „Nad muutsid Eestist“, aga ka maailma ja ühiskonna arengutest, inimeseks olemisest ja inimkonna tulevikust, tema podcastist „Mis mõttes?“ ja muustki.

KUULA SIIT:

1x
00:00

Jaga
Kommentaarid