Näitleja Helena Lotman: produktiivsust ja efektiivsust osatakse hinnata, aga vähe räägitakse päevadest, kus me midagi ei tee

„Kui uskuda inimestest rohkem, kui nad on, siis see annabki neile võimaluse olla rohkem, kui nad siiani on olnud,“ leiab näitleja Helena Lotman.

Tean-tean, et niimoodi ei saa. Et ajakirjas vormitakse sõnad veergudesse, millel on oma pikkus ja laius ja suund. Kuid kui võiks teisiti, peaks see lugu ilmuma märkmepaberil. Kollastel post-it-lehtedel. E-kirjadena. Telefonis tipitud meelespeadena.

„Tule sisse, ma palusin meile küünla ka põlema panna, et oleks mõnusam,“ kutsub Helena oma garderoobi Eesti Draamateatris.

Leek vabiseb koduselt kapil, kus märkan esmalt nimekirja, mille Helena on koostanud, mõeldes eesolevale aastale. Siis lehte, kuhu ta on tähendanud üles mõtteid eesootavaks vestluseks. Kapi otsas tekstiraamatuid, mis kirendavad täpsustustest, tuumakatest ja tarbetutest ideedest.

„Mul on lõputult nimekirju – kott on neid täis ja sahtel on täis,“ märkab Helena mu märkamist. „Mõnes on olmeasjad – arved, toidud, nööp õmmelda, meilile vastata, võtmest lisakoopia –, mis tuleks lihtsalt ära teha, aga mis võtavad alati rohkem aega, kui alguses arvasin. Ja teinekord panen kirja mõtteid, mis tõstaksid mu argisituatsioonidest kõrgemale. Kasvõi: ära unusta naerda, kui midagi läheb sassi! Sest ilmselgelt päeva peale midagi ikka läheb.“