Naiste rännud

Eesti lihtrahva eluviis on olnud valdavalt väheliikuv. 14.–15. sajandil juurutatud sunnismaisus muutis selle sadadeks aastateks veelgi paiksemaks. Traditsiooniliselt palgati jüripäeval (23. aprill) karjaseid, sulaseid ja teenijaid, kes kolisid suveks või pikemaks tööperioodiks uutesse elukohtadesse. Enamasti mindi siiski lähiümbrusse, harva kihelkonnapiiridest kaugemale. Pärimuses ja eluloolistes mälestustes meenutatakse, et kui tuligi ette pikemat rändamist, olid liikujateks mehed. Tänini mäletatakse suguvõsades vaarisasid, kes käisid Krimmi või Türgi sõjas. Lugudes sellest, kuidas mõisnikud vahetasid inimesi koerte vastu Peipsi taha Venemaale, kohtab lisaks meestele ka abielupaare. Osadel neist olevat õnnestunud hiljem ka koju tagasi pöörduda. Rannarahvas – eelkõige taas mehed – võis jõuda kauba- või kalalaevadel töötades naabermaadesse, vahel isegi eksootilistesse piirkondadesse. Näiteks kajastavad Eesti meremeeste reisikirjad 19. sajandi keskpaigast Jaapanis ja Aafrikas kogetut. Sajandi teisest poolest tihenes ka naiste linnadesse tööle suundumine, samuti rännati perede kaupa Eestist välja. Mõni mõrsja kolis näiteks Soome või Kuramaale mehekoju.

Möödunud sajandite kombestandard eeldas aadlisoost naisteltki üldjuhul kodukesksust. Paiksema eluviisi tõttu ei olnud naiste maailmad aga tingimata kitsamad, nende horisont avardus lihtsalt teistmoodi. Muistendite järgi oli üks võimalusi joosta libahundina kergelt ja kiirelt mööda metsi, vahel kulgeda koguni läbi mitme kihelkonna. Näiteks ühes 1636. aasta kohtuasjas kirjeldab nõiduses ja libahundiks käimises süüdistatud Maret, kuidas ta sõi koos ühe teise naisega magusaid juuri ja sai seejärel libahundina ringi uidata. Veel 19. sajandi lõpu pärimustekstidest leiab viiteid vastava toimingu üksikasjadele: „Perenaene võtnud kapist ühe veikese poti, pannud laua peale, teinud akna lahti. Siis võtnud potist pintsliga, tõmbanud mokkade peale ja suur hunt jooksnud perenaese asemel kambri aknast välja.“ (Ambla, 1893)