Kuidas tulla toime kriitikaga?

„See tänapäeva vaim tuleks sinu seest eksortsistiga välja ajada,“ lajatas mulle kord kirjanduskriitik. Kirjaniku elu on paras väljakutse, sest igaüks tunneb õigust arvustamisele. Ja piir ei saabu siin: kriitika võib tabada igaüht, ükskõik millal ja ükskõik kui valusalt.

Tagasi vaadates mõtlen sageli, et noorus on jube aeg, sest noorena oleme kriitikale niivõrd avatud. Iga mööduja, kes meile midagi näkku paiskab, võib muutuda – vahel enese teadmatagi – arvamusliidriks. Mäletan, kuidas üks suvaline tüüp teatas mu sõbrannale, et eelmisel aastal oli ta saledam, lükates sõbranna aastateks toitumishäirete rajale. Oli õpetajaid, kes järjekindlalt kandsid osa õpilasi maha, andmata neile enesetõestamise võimalust. Siiani näen ülikoolis noori, kes on valinud eriala, mis neile ei istu, sest emale või isale ei sobinud nende valik ja nad ei jaksaks seda kriitikat taluda.