Karl Käsnapuu surmalähedasest kogemusest: oli see juhus? Polnud mul veel õige suremise aeg. Või sain müstilist abi?

Üks mu sõber sõitis hiljuti rahulikult mööda Lõuna-Eesti maanteed, et ema külastada. Ootamatult, nagu välk selgest taevast, keeras vastu tulev auto tema sõiduritta – ja toimus laupkokkupõrge. Ettenägematult manööverdanud nooremapoolse naise sõitu saatis avatud veinipudel. Kõik teavad, et alkohol ja autojuhtimine on ohtlik kooslus, kuid tahaksin rääkida millestki muust.

Kui sõber mitu päeva hiljem haiglast välja sai, läksin talle külla. Ta kirjeldas, et pärast avariid tuli tal tükk aega reaalsust järele katsuda. Kas see on päriselt? Olen ma surnud? Lisaks paugule, millega autod kokku põrkasid, plahvatasid neis lahti õhkpadjad. Õhkpadjad päästavad elusid, kuid löövad avanedes korraliku matsu vastu keha, pead ja nägu. Sõber rääkis, et alguses ta valu ei tundnudki, aga ta reaalsustaju oli raputusest mõjutatud.

Tal oli õnne. Juhuslikult sõitis sealsamas maanteel päästeauto, jõudes hetkega sündmuskohale. Sõber tuli küll autovrakist välja lõigata, aga on lausa ime, kuidas väiksemapoolse Toyota turvadisain päästis tema elu. Sündmuspaika uurinud politseinik olla isegi pakkunud, et kui sõbral oleks läinud veel väheke paremini, oleks see eiranud füüsikareegleid. Eluga pääses ka teise sõiduki juht ning nad toimetati üksteise järel haiglasse.