20aastane, kes igatseb minevikku

Kui ajamasin oleks olemas, tahaks Siim Juhkam sündida 1930. aastal. „Siis ei oleks pidanud praeguse maailma hullust üle elama,“ ütleb vaiksel Nõmme tänaval elav Facebooki kultuurikroonik toas, mis on tulvil ajalugu. Täpsemalt kultuurilugu.

„Ma ei jahi kuulsusi, imetlen inimesi selle järgi, mida nad teinud on. Laulnud, näidelnud, saateid juhtinud. Olin umbes 10aastane, kui käisime perega Karepal kontserdil. Esines Curly Strings, publiku hulgas oli palju näitlejaid ja muusikuid. Ema pistis mulle väikese märkmiku pihku ja ütles, et mine küsi autogramme. Meie lähedal istusid Üllar Saaremäe, Raul Vaiksoo ja Bonzo, nende autogrammid olidki mul esimesed. See märkmik sai varsti täis,“ on Siimul meeles. Sellest ajast saati hakkaski koolipoiss autogramme koguma.

„Esimest korda käisin üksi teatris 14aastaselt. Estonias. Oli „Savoy balli“ etendus, pärast palusin ühel töötajal ennast Väino Puura garderoobi juurde juhatada. Olin kindlasti vaatamisväärsus – kikilipsu ja lakk-kingadega… Garderoob oli näitlejaid täis, aga mina küsisin autogrammi ainult Väino Puuralt. Mis kukkus muidugi kentsakalt välja. Aga Väino Puura tegi mulle sel õhtul tunnipikkuse ringkäigu mööda teatrit, nii et koju jõudsin viimase bussiga alles südaööl,“ mäletab Siim täpselt. Ta on aval, nalja viskav ja naeratav. Ja väga suur – Siim on 1.93 pikk ja „suure kondiga“. Talle autogrammist ära öelda pole sugugi lihtne.