„Vaatame rinde liikumist telefonist. Iga päev, kogu aeg. Kellegi juttu ju uskuda ei saa.“ Esimesest sõjapäevast Eestis elav perekond

Klaveriõpetaja Khrystyna Hasii (35) rääkis kaks aastat tagasi 23. veebruari õhtul telefonis täditütrega. Arutlesid, kas sõda tuleb või mitte. Khrystyna oli kindel, et sõda Venemaaga ei alga. Ukrainas elab ju palju venelasi – kes siis omasid tapma hakkab? Sõda algas järgmisel hommikul kell 5.

„Tuleb varuda bensiini!“ See oli Lvivi lähedal elanud Andrii Hasii (37) esimene mõte, kui ta viis minutit pärast kella viit hommikul sõja algusest teada sai. Bensiini oli vaja selleks, et naine ja pojad kiiresti Ukrainast Poola toimetada.

„Mõtlesin ainult, kuidas lapsed koos naisega ohutusse kohta viia. Ja et kas bensiini ikka jätkub – võib ju juhtuda, et algab paanika ja tanklatesse tekivad pikad järjekorrad,“ tuletab pereisa Andrii kahe aasta tagust aega meelde. Auto oli neil suur, aga asju võtsid nad kaasa võimalikult vähe. Peamine olid dokumendid ja mõned soojad riided.