„Mammast jäi järele vaid luu ja nahk…“ Kõrges eas inimene võib sõna otseses mõttes kokku kuivada ja see on tõsine ohumärk

Toitumisprobleemid ei ole ainult teismeliste ja noorte täiskasvanute mure, vaid neid tuleb väga palju ette ka elu teises otsas. Siis pole enam tegu ülekaalu, vaid haihtuvate kilodega – kõrges eas härra või proua võib sõna otseses mõttes kokku kuivada ja see on tõsine ohumärk.

Tartumaal elava Reeda suguseltsis on naised alati saledad olnud ja seda ilma suurema pingutuseta. Ta ei mäleta, et tema vanaema või ema oleks kunagi toiduga tagasi hoidnud – pigem armastasid mõlemad piitspeened naised väga süüa ja olid suured maiasmokad.

Reet oli koolitüdruk, kui tema vanaemal algasid tervisemured, mida mamma ise nimetas lihtsalt vanaduseks. Vanaema jäi järjest kõhnemaks ja lõpuks nägi ta sõna otseses mõttes välja kui luu ja nahk. „Me käisime igal laupäeval linnasaunas ja väikese tüdrukuna imestasin, kuidas minu mamma on kõikidest kõige peenikesem. Arsti juurde tol ajal sellise asja pärast ei mindud ja kui mamma lõpuks vastuvõtule sattus, oli tema diagnoosiks kaugele arenenud ravimatu kasvaja. Ta suri vaid 72aastaselt. Kõhnaks hakkas ta jääma aastaid varem. Siiani mõtlen, et kui oleks ikkagi läinud kohe tervist kontrollima… Aga meil ei olnud sellist teadmist,“ nendib Reet.