Reet Hiiemäe eestlaste vanadest uskumustest sünnitamise ümber: kui laps oli sündides karvane, oli tal eeldusi elada jõukalt

Iga inimese neist miljarditest, keda me maamunal näeme, on sünnitanud üks naine. Seega näib sünnitamine olevat midagi üdini tavalist. Ent kui küsime sünnitanud naiste endi käest või loeme pärimustekste, selgub enamasti, et see kogemus oli täiesti ainulaadne, üks erilisemaid ja meeldejäävamaid üldse.

Mõnele perele seostub see rohkem valu ja ohtudega, teisele ülevoolava õnnega, kuid seda läbielamist mäletatakse surmatunnini. Pärimuslik mõtlemine mõistab sünnituse erakordsust. Rituaalikogum, mis ümbritseb raseduse- ja sünniperioodi, on erakordselt rikkalik.

Sündimise kuupäev ja seega ka sünnipäeva tähistamine polnud eestlastele kaua oluline – see hakkas levima alles 20. sajandi algupoolel. Põhjuseks küllap traditsiooniliselt terviklikum ajataju, milles lineaarset ajakulgemist ülemäära ei tähtsustatud. Täpne ajaarvamine ja trükikalendrid võeti kasutusele suhteliselt hiljuti: üldisemaks said need alles 19. sajandil. Küll aga kinnitavad pärimusüleskirjutused, et oluliseks peeti sündimise hetke ja selle olusid. Hea elu ootas noorel kuul sündinut – uskumuse kohaselt pidi ta saama targaks ja rikkaks, kui oli tüdruk, siis ka kiirelt ja õnnerikkalt mehele. Tähele pandi kehamärke: kui laps oli sündides karvane, oli tal eeldusi elada jõukalt. Muretu läbi elu kulgemine ootas nn õnnesärgis – ehk lootekotiga ümbritsetult – sündinut.