Maarja, mu emake, ja teised

Eesti ristiusustamisega 13. sajandil koondus ametlik religioosne võim meessoost vaimulike kätte. Ent paralleelselt kuulutasid usuisad siinse ala Maarjamaaks, tõstes esiplaanile jumalaema. Pärimuslikus maailmatunnetuses jätkus nii või teisiti ka spirituaalse väe naisliini tähtsustamine – seda nii kristlikele kui vanema rahvausundi eeskujudele toetudes. Näiteks neitsi Maarja puhul, keda katoliku ja õigeusu kirikus austatakse tänini kaitsepühakuna, segunesid osalt maaema ja teistegi haldjaolendite ülesanded. Maarja puhul tunnetatud seotusele loodusväega näivad viitavat rahvakeelsed maarja-liitelised taimenimetused. Näiteks maarjahein, mis usundilise arusaama järgi olevat erakordsete maagiliste omadustega, või endas salateadmisi kätkev maarjasõnajalg, samuti erilise puidumustriga maarjakask. Rahvakalendris on terve rida maarjapäevi. Peale naistepühana tähistatud paastumaarjapäeva (25.03) olid näiteks heinamaarjapäev, rukkimaarjapäev ja ussimaarjapäev ajapunktid, millega seostuvates tõekspidamistes oli rõhk loodusel, maal ja põllusaagil.

Ent lisaks üleloomuliku olendi rollile on Maarjal pärimuslikus vaates ka märkimisväärselt inimlik nägu. Näiteks pole Maarja neitsistaatus rahvapärases – eriti õigeusu piirkondade – käsitluses mingi takistus, et tal ei võiks olla palju lapsi. Siin võib taas näha paralleeli maaema viljaka loomusega. 19. sajandi lõpust on üleskirjutusi, mille järgi liivlased ja setod jätsid saunast tulles saunaviha sauna, et Maarja oma lastega saaks end samuti vihelda. Seega ei kujutatud Maarjat talunaistest ülemäära erinevana, ainult tema vägi oli suurem.