Surmauurija Karl Käsnapuu: tehnoloogiamaailm otsib lahendusi, kuidas pakkuda surnuga võimalikult elulähedast kokkupuudet

„Ema lubas, et kui ta läinud on, siis annab ta meile ikka märku. Ta ütles, et mina olen tuul, päike, lihtsalt puhang, kes sinust korraks möödub.“ Niimoodi räägib noor Oliver uues Eeva Mägi dokumentaalfilmis „Kellele ma naeratan?“, mis linastus novembris.

Mari, kellel raske haiguse tõttu aega väheks jäi, kasutas oma viimaseid kuid, et anda lastele edasiseks kaasa nii head jõudu kui võimalik. Kindlasti täitis sama eesmärki terve film, kuid eriti ses edastatud sõnum. „Ema tegi kõik, et tema lahkumine oleks võimalikult leebe,“ arutleb Oliver isekeskis kaamera ees. Hea isiklik sõnum on üks parimaid võimalusi, kuidas pakkuda tuge ning südamerahu lähedastest leinajatele. Kui kallist inimest enam pole, saab seeläbi temaga justkui kontakti astuda.

Ka tehnoloogiamaailm otsib lahendusi, kuidas pakkuda leinajatele lahkunuga võimalikult elulähedast kokkupuudet. Kui füüsiline keha enam vastu ei pea, saab olnud inimesest kokku koguda ning alles jätta kõiksugu virtuaalseid killukesi. Viimase kümnendi jooksul on laineid löönud start-up’id, mis soovitavad elu jooksul talletada kogu oma digitaalse jalajälje, sest selle pealt saaks luua konkreetsest inimesest võimalikult tõetruu jäljendi. Nii võiksid leinavad lähedased, kes lahkunust puudust tunnevad, suhelda tema tehnoloogilise teisikuga.