Rituaalsed naistepeod

Küünlapäevaga (2. veebruar) algas Eesti pärimuslikus ajaarvestuses rituaalsete naistepidude periood. Need sisaldasid mitmesuguseid sümboltegevusi nii naiste tervise ja heaolu tagamiseks kui ka kariloomade ja majapidamise edendamiseks.

Nii kuulus küünlapäeva juurde kõrtsiskäimine koos tantsu ja mokalaadaga, samuti joodi ühiselt punaks nimetatavat jooki. Punaks võis olla kõrvetatud suhkru või marjamahlaga värvitud viin, aga ka õlu, harvemini näiteks jõhvikatest-pohladest mahlajook või vaarikavarretee. Jook pidi panema naiste palged kogu aastaks punama ja mitte ainult füüsilisest tervisest, vaid ka elulustist. Arhiiviüleskirjutustest jääb mulje, et sel moel saadud elujõudu peeti nii vägevaks, et punajooja olla kaitstud isegi sääskede ja muude putukate hammustuste eest. Rõõmus perenaine tegi rõõmsaks ka lehmad, kindlustades nende küllusliku piimaanni.

Küünlapäev märkis külma südame sümboolset lõhkiminekut ja valguse mõttelist võitu talvepimeduse üle. Sellega haakub kristlik sümboolika – legendi järgi läks neitsi Maarja sel päeval esimest korda Jeesuslapsega kirikusse, kus süttisid iseenesest küünlad. Seetõttu on üks küünlapäeva kombestiku erijooni küünalde valamine, mis pärimusteadete järgi oli eelkõige naiste töö. Küünlateoga seostub rahvapärane manitsus, et samal ajal tuleb hoiduda kõhutuule laskmisest, kuna muidu hakkaks valminud küünlad põledes praksuma. Ent muidu oli naistepühadel lubatud mõnegi reegli unustamine ja rollipiirangutest väljumine. Muuhulgas mainitakse mõnes küünlapäeva kirjelduses näiteks palja tagumikuga liulaskmist. Enam on siiski juttu küla peale minekust ning sellest, et kodused tööd ja laste kantseldamine jäeti meeste hoolde. Tagasi ei hoitud enda ehtimisega, aga kui võimalused kasinamad, ei lastud end sellestki heidutada: Naised käind kõrtsus tantsimas, kaelarahad kaelas. Olnud püha, tööd pole tehtud. Õhtul mindud kõrtsi ja oldud rõõmsad. Kui seelikud eest kulund, keerand p*rsetagused ette ja lasknud tantsu. Emaema rääkis, emad olevat käind. (Kirbla, 1936)