Hakkame sättima!

.

Laulja Sandra Vabarna on küpsem ja seksikam kui eales varem, pool aastat pärast lahkuminekut laste isast. „Inimesed otsivad meie lahutuses draamat, aga seda tõesti ei ole. Me p ä r i s e l t läksime sõbralikult lahku, kumbki ei keeranud teisele kokku mingit jama ega teinud haiget,“ ütleb Sandra. Usun teda taevani. Julgen väita, et üha tavalisemaks muutuvad lahutused arusaamises, et lapsi võib kasvatada ühiselt, elamata koos, ja lahku minnes ei pea teineteise kõri närima.

Psühholoog Katrin Saali Saul ütles kord tabavalt: „Kui tahad areneda – abiellu. Kui tahad veel rohkem areneda, siis lahuta.“ Ehk ela.

Ühel päeval potsatas aga meie ajakirjaniku Liis Auväärti postkasti kiri: „Olen Eesti kirjanik Mehis Heinsaar, nüüdseks kutselise kirjaniku põldu kündnud juba 23 aastat. Ja mul tuli selline mõte, et pakuks Eesti Naisele kaastööd. Kuna Eesti Naine on meil kogu aeg kodus tellitud olnud, siis see kuulub n-ö mu koduse lugemisvara sekka juba teismeeast saadik.“

Mehis arvas, et tema „Mõttemaastike“ kõrval võiksid olla maastikupildid. Uurisin fotograaf Peeter Lauritsalt, kas tal oleks aega ja huvi. Vastuseks tuli trükitähtedega JAA. Me toimetuses juubeldasime. Milline au! Nende koostööd saab lugeda ja näha ka edasistes ajakirjanumbrites.

Meie lugejate seas on tõesti päris suur hulk mehi. On ju terved põlvkonnad kasvanud üles, uurides ema või vanaema tellitud Nõukogude Naist või uudistades sugulaste talu lakas eestiaegseid ajakirju.

Kallid lugejad, te hoiate käes Eesti Naise sajanda sünnipäeva-aasta esimest numbrit. Vägev, et väikese rahva ja noore riigina on meil midagi sellist olemas. Muuseas, The Time’i ajakirja esimene number läks müüki 101 aastat tagasi.

Sel aastal ilmub ajakirjas sari märgilistest Eesti naistest. Tõstame esile ja portreteerime naisi, keda võiks teada, aga ilmselt ei teata. Seekord naiste eestkõnelejast Lilli Suburgist, kes 1887 asutas meie esimese naisteajakirja Linda. Muuseas, viis aastat hiljem hakkas USAs ilmuma Vogue.

Soovin Eesti Naisele pikka iga!