FILMIARVUSTUS | „Ma olen isa. Ma sünnitasin.“ Argise sündmuse erakordsus

„See on mu viimane testosteroonisüst, kuniks ma loodetavasti jään rasedaks ja saan lapse.“ Niimoodi algab Freddy McConnelli, 30-aastase Inglismaal elava transsoolise mehe isaks saamise teekond.

McConnelli lugu on eostamisest sünnini dokumenteeritud Jeanie Finlay 2019. aasta dokumentaalfilmis „Merihobu“ (ingl. „Seahorse“), mis linastub homme Q-Space kultuurifestivalil. McConnell ütleb filmi alguses, et otsus ise last kanda sündis pragmaatilistest kaalutlustest. See tundus lihtsam, kui proovida geimehena kas üksi või oma partneriga koos last adopteerida. Pragmaatilisusele vaatamata võttis otsuseni jõudmine McConnellil aastaid. Meie kultuuriruumis nähakse rasedust ja sünnitamist siiani millegi iginaiselikuna. Seda lausa niivõrd, et idee sünnitavast mehest võib mõjuda vastuolulise, uskmatust tekitava või isegi naeruväärsena. Tõepoolest, kui vaatame filme, mis on loodud sünnitavatest meestest, siis näeme valdavalt komöödiaid – eesti vaatajale ehk kõige tuttavam näide on 1994. aasta „Juunior“, mille peaosa mängib Arnold Schwarzenegger.

Sensatsiooni ja karikatuuri asemel lubab Finlay „Merihobu“ vaatajal aga kogeda transvanemluse keerukat ja korrapäratut mitmetähenduslikkust. Isaks saamine mõjub McConnellile korraga argise ja erakordsena. Kuigi lapse kandmine ja sünnitamine on suures pildis üsna argised inimkogemused, on need iga eraldiseisva inimese jaoks pea alati transformatiivsed sündmused, rääkimata sellest, et McConnelli puhul on tegu indiviidiga – mehega –, kes kehtivate normide ja arusaamade järgi ei tohiks last kanda ja sünnitada. Muidugi, nagu McConnell filmis tabavalt osutab, räägime ühiskonnana rasedusest ja sünnitamisest siiani liiga vähe – seda ilmselt just seetõttu, et tegemist on sündmusega, mida tavapäraselt kogevad naised. „See on kuradi rõve,“ võtab McConnell oma enesetunde esimestel raseduskuudel kokku, „kui kõik mehed peaksid seda läbi tegema, siis me muust ei kuulekski.“

Rase mees – nähtamatu, ent kõrgendatud tähelepanu all

Tegemist on filmiga, mille keskmes on küll transinimene, kuid asjaolu, et ta on transsooline, on elegantselt lükatud taustale. See on film lapse saamisest, pere toetusest ja pere toetuse puudumisest, armastavast partnerlussuhtest, lahkuminekust ja sõprusest.

Filmi pingestab aga asjaolu, et McConnelli püüdlused leiavad aset keskkonnas, kus need mõjuvad erakordsena, kohati isegi vastuhakuna tavapärasusele – olgugi, et see vastuhakk on nii soovimatu kui emotsionaalselt laastav. McConnell peab ametlikke haigladokumente täites pidevalt pastakaga maha tõmbama sõnu nagu „naised“ ja „emad“, et need asendada kaasavama sõnaga „inimesed“. Samuti peab ta ühele oma pereliikmele selgitama, et rasedus ei tee teda ei naiselikuks ega emaks – et funktsioon ei ole sama, mis tähendus. McConnell näitab, et olla rase mees tähendab olla korraga nähtamatu ja kõrgendatud tähelepanu all.

„Merihobu“ võluvusele aitab ilmselgelt kaasa asjaolu, et dokumentaalfilmi subjektina on McConnell võrratult refleksiivne, elegantse eneseväljendusega, mõjub ehedalt, ei karda teha end haavatavaks ning oskab vabakutselise ajakirjanikuna konstrueerida kaasahaaravat lugu. Ilmselt väärib märkimist, et filmi tegemine oligi McConnelli enda, mitte Finlay mõte. Kui mees oli otsustanud sünnitamise kasuks, hakkas ta otsima ka filmitegijat, kes võiks seda teekonda dokumenteerida, et pakkuda tuge, äratundmist ja kogukonnatunnet teistele transinimestele. Finlay rõhutab ühes intervjuus samuti, et kuigi ta sai filmi tehes loominguliselt vaba olla, ei ole tegemist niivõrd filmiga, mis räägib McConnelist, vaid pigem filmiga, kus McConnelliga räägitakse.

Lisades ühiskondlikele raskustele ka kõik kehalised muutused, mis on seotud nii hormoonasendusravi katkestamise kui ka raseduse endaga, on arusaadav, et McConnelli jaoks ei olnud tegemist pelgalt lapse saamise kogemusega, vaid nagu ta ehk oma kõige haavatavamas seisundis ütleb, on see tema jaoks „totaalne enesest ilmajäämine“. Filmi lõpuks näib, et McConnell on end taas kokku pannud: „Ma mäletan end varem ütlemas, et rasedus on lihtsalt pragmaatiline otsus, et ma pean selle lihtsalt läbi tegema ning pärast seda saan ma olla normaalne isa. Aga ma enam ei klammerdu nii väga selle idee külge, et ma olen normaalne isa. See ei ole oluline. Ma olen isa. Ma olen vanem. Ma sünnitasin. Kõik see on tõsi. See on minu kogemus.“

Kui üks McConnelli pereliige ütleb, et mehena lapse sünnitamine sisaldab vastuolu, siis teisel pool seda kogemust tunnistab McConnell veendunult, et selles kogemuses vastuolu nägemine eeldab klammerdumist mingisugusesse normaalsusesse, mis väärib ehk maha jätmist. Tõepoolest, McConnelli lugu annab tunnistust teistsugusest normaalsusest, milles isaks saamise kogemus ja sünnitamise kogemus võivad samuti koos käia.

„Merihobu“ näidatakse Tallinnas Kinos Artis 1. detsembril kell 19.25. Film linastub Q-Space’i filmifestivalil ning sellele järgneb ingliskeelne vestlusring, milles osaleb ka filmi peategelane Freddy McConnell.

Arvustus ilmus esimest korda portaalis Feministeerium ning on siin lühendatud kujul. Loe täisversiooni SIIT.