Mihkel Raud radikaalsetest meelemuutustest: iga teine on valmis oma veendumusi päevapealt muutma

Jube, kas pole? Jõulud on taas käes ning ainuüksi see lause – „jõulud on käes“ – ajab suuremal osal inimestest südame läikima.

Lubage aga meenutada üht aina enam ununema kippuvat fakti: veel hiljuti võis ainuüksi jõulude nimetamine põhjustada paksu pahandust. Päris vangi jõuludest kõnelemise eest ei pandud, aga mingit sorti tagakiusamisega pidi arvestama igaüks, kes Jeesus Kristuse sünnipäeva tähistada tahtis. Või talvist pööripäeva, ega suurt vahet olnud. Nüüd on jõulud aga sama tüütu nagu esmaspäeva hommik – tuleb see kohutav hetk lihtsalt üle elada ning loota, et paari päeva möödudes on natuke lihtsam.

Ma käisin kümnendas klassis, kui kaks klassiõde otsustasid saabuvate jõulude puhul koolikaaslastele piparkooke pakkuda. Küpsetasid kodus kolm suurt kotitäit valmis ning hakkasid keset koolipäeva klassiukselt klassiuksele käima. Oli juba Gorbatšovi aeg – uutmine ja puha –, ent suuremad ühiskondlikud muutused polnud jõudnud endast veel märku anda. KGB mehed ei pruukinud enam kirikute ees inimesi pildistada, poolkeelatud oli kogu see Jeesuse värk aga kõigest hoolimata.