Kas mäletad neid populaarseid tüdrukuid gümnaasiumi päevilt? Neid, kellel olid juba sündides ideaalsed hambad. Tüdrukuid, kes jäid puutumata puberteediea hormonaalse kaose katkust, mis kimbutas kõiki teisi, kes kuidagimoodi kulgesid läbi elu ilma akne, ilma haisvate jalgade ning üleüldse ilma eksistentsiaalse kriisi ja valuta. Nad võisid hommikusöögiks süüa šokolaadi-croissant’i, haugata vahepalaks ühe suhkruga ülepannikoogi ja võtta magustoiduks profitrooli, ise iialgi mitte grammigi juurde võtmata. Nad olid kui emamesilased, kellele elu oli otsustanud anda kõik parimad füüsilised omadused, kelle ümber tekkis poisse nagu sügiseti seeni pärast vihma – ainuke vaev oli korraks peatuda ja üks üles noppida.

Aga mis neist saanud on?

Juba nii mõnigi aasta pole nende nimed kordagi kuskilt läbi käinud… Just nagu need erilised tüdrukud oleksid varjutatud teistega – tüdrukutega, kellest seda iialgi arvata poleks osanud. Need teised tüdrukud ei olnud nii silmapaistvad, nii täiuslikud, aga nad nägid vaeva selle kallal, mis neil olemas oli. Mõned neist muutsid oma puudused isegi kaubamärgiks. Tüdrukud, kes otsustasid, et nende silmatorkav nina on lausa seksikas või et nende puseriti hambad on maailma kõige armsam asi.

Need ebatäiuslikkused, mida teismeline tüdruk vihkab ja naine kalliks pidama õpib, näitavad tõelist ehedust ja meelekindlust. Meie väikesed defektid annavad meile võimaluse ümber mõtestada seda, kuidas me ilu defineerime – üldlevinud seisukohtadele vaatamata iseendale truuks jäädes (ja mõnikord iseennast ka proovile pannes). Ja me teeme seda nii südikalt, et jäämegi peale.

Meil on vedanud, et oleme sündinud näoga, mis meile meeldib. Või siis mitte. Õnneks on meil terve elu veel ees, et kõik tasakaalu viia.

Endine supermodell ja multitalent Caroline de Maigret andis juba mõnda aega tagasi koos kolme sõbrannaga välja raamatu „Kuidas olla pariisitar, ükskõik kus sa ka oled“, millest kujunes kiiresti tõeline hitt, sest kes siis ei tahaks pariislannade moodi olla. Ühel hetkel sai raamat endale ka järje, siis küll kahe sõbranna – Caroline de Maigret’ ja eelmiseski raamatus kaasa teinud Sophie Masi – töö ja vaeva tulemusena. Raamat sai nimeks „Older, but better, but older“ ning tänu turundus- ja kommunikatsiooniekspert Piret Reinsonile on lõpuks ilmavalgust näinud ka selle eestikeelne tõlge.

„Ma avastasin selle raamatu paar aastat tagasi ja lugesin ühe hingetõmbega läbi. See oli naljakas, eluterve, eneseirooniline, ei võtnud ei poolt ega vastu seisukohti. Kinkisin seda raamatut nii palju kui jaksasin, kuni hetkeni, mil Tiiu Suvi küsis, miks ma seda raamatut küll ära pole tõlkinud,“ meenutab Piret Reinson.

„Samal päeval võtsin ühendust kirjastajaga ja kahe nädalaga olid meil raamatu õigused olemas. See ei ole minu jaoks tõlkeprojekt, kindlasti mitte. Ma tõsiselt loodan, et see raamat aitab meil kõigil tähistada vanemaks saamist, tunda rõõmu sellest, et kõik lollused on selja taga ja need, mis ees, on ainult puhas rõõm. Et me ei piinaks end täiesti asjatute kurnavate mõttemustritega. Et me ise ei annaks alla ühiskondlikule survele ja käiks ikka püstipäi nii isiklikus kui ka tööelus sõltumata sellest, mis number sulle passist vastu vaatab. Mujal Euroopas ei ole ma tajunud sellist võõristavat suhtumist pisut vanemate inimeste kui kolmekümneste suhtes, aga siin meie regioonis küll. Hakkame seda koos murdma tükk tüki haaval, üks päev korraga!“

Raamat „Mida vanemaks, seda paremaks - aga ikkagi vanemaks“ on saadaval nii Rahva Raamatu kui ka Apollo raamatupoodides, samuti Tallinna Kaubamajas, Fotografiska Tallinna kingipoes ja valitud Prismades.

Jaga
Kommentaarid