REIS | „On nad tõesti nii erinevad?“ Võluv seiklus läbi viie Šoti viskiregiooni

Eneselegi üllatuseks sõidan Šotimaale selleks, et saada sõbraks siinsete viskidega. Lennuk, buss, rong, elektriratas, parvlaev ja rendiauto – kõik lähevad käiku, et seigelda läbi viie Šoti viskiregiooni.

Tähendab. Veel mõned aastad tagasi ei joonud ma viskit üldse. See lihtsalt ei tulnud mõttesse, sest inimene on, tõepoolest, oma harjumuste ori. Olin ajapikku õppinud, kuidas valida head punast veini – käinud koolitustelgi, kus inimesed noid viinamarjajooke mekutasid ja maitsemeeli harjutasid. Kui vaja midagi tähistada, oli vein minu jook.

Kuni tutvusin Janega. Ja tema, minu uus tore sõbranna, vaimustus viskist. „See ju kõrvetab,“ põtkisin vastu. „Ajab köhima. Paneb pea valutama.“

Ent mu õpetaja ei lasknud end rumalalt segada. Vaatles klaasi valatud jooki ja nuusutas, siis võttis väikese lonksu. Rääkis, kuidas rullib selle rahulikult üle keele, enne kui neelab. Laseb kogu suul kogemusest osa saada. Ärgitas proovima – ja ma proovisin. Alguses viisakusest, siis uudishimust.

Mahemagus burboon, ameeriklaste maisiviski, oli minu „sisseviskaja“. Kuid lemmikud leidsin šotlaste seast – joogid, mida kallates lõikab õhku lõkkelõhn. Tugevad ja sügavad margid.

Jumala eest, ma pole mingi viskiekspert, küll aga väikestviisi -sõber. Nõnda juhtuski, et uueks reisisihiks sai hiljuti Šotimaa ja mitte lihtsalt, vaid sooviga rüübata klaasike igas viskiregioonis. On nad tõesti nii erinevad? Highlands ja Speyside, Lowlands, Campbeltown ja Islay.

Edasi lugemiseks telli artikkel!