Reet Hiiemäe: kuidas hoidsid meie esivanemad hingesidet lahkunutega ja peletasid liigset leina?

Mu vanavanemad elasid Alutaguse metsa- ja rabavööndis metsavahitalus, mitu kilomeetrit inimasustusest eemal. Talveööl, mil kõrges eas vanaisa elavate hulgast lahkus, juhtusin oma toonase elukaaslasega nende juures viibima.

Elektrit majas sel hetkel ei olnud, oli vaid tugev kuuvalgus. Mu muidu üpris raudsete närvidega elukaaslasel oli kummaline ilme, kui ta väljast kempsust tulles sosistas, et nägi surma ringi luusimas. Ta ei soovinud kogetust täpsemalt rääkida, kuid millegi tabamatult teistsuguse ja tundmatu lähedalolu tundsin isegi.

Oli olukord, mida kultuuriuurijad nimetavad liminaalseks – sedavõrd piiripealne, et maailma tavamõistmisesse kipuvad siginema praod. Hetk, kus pärimusmaailma võimalikkused, mis meile põlvkondade pagasina sisse on kodeeritud, võivad kohati täide minna. Läbi aegade on sellised olukorrad eeldanud kogukonnas mingit pehmendavat rituaali, et tasakaal jalule seada.