„Kui kaob viimane muld ja viimane tolmeldaja, siis kaome ka meie!“ Kolm tartlannat missiooniga päästa elurikkus

Nii kutsub tartlannasid Merle Karro-Kalbergi, Anna-Liisa Unti ja Karin Bachmanni nende sõber ja kauaaegne Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus. Kõik kolm naist on maastikuarhitekti haridusega ning projekti „Kureeritud elurikkus“ eestvedajad.

Me kohtume Kalevipoja taga. Eesti Vabadussõjale pühendatud monumendi tagant algab Emajõe ääres see osa, mida võib peaaegu metsaks nimetada. Maas lebavad puutüved jätavad ainult mulje juhuslikkusest, tegelikult on need hoolikalt paika sätitud. Suurte puude all on mõnusalt vilu, kaldale on kogunenud risu, mida keegi ei rutta koristama. Tundub, nagu selles varjulises linnasalus ei toimukski midagi peale jalgrattaga sõitmise ning paari pingilistuja uudistamise… Aga elurikkus, mida meie vanavanemad nimetasid lihtsalt eluks, sibab rohus, elab samblikes ja seentes ning „pusades“ väikeste selgroogsete, ämblike ja siilide näol. Just siin viie naise kohtumine algabki. Viies on fotograaf Maria.

Merle tuleb elegantses pliiatsilõikelises suuremummulises seelikus, Anna-Liisa lastekäru ja neljakuuse Jaan-Holgeriga, Karin kummikutega. Vikatit tal praegu õlal ei ole.

„Sain täna niitmise suures plaanis selgeks. Loodusfondi mees Indrek õpetas. Oma paar tundi kulus enne, kui heinakaar hakkas normaalne välja nägema. Hiljuti külastasid Tartut 80 välismaalast, kes kõik tegelevad kas kultuuripealinnade ettevalmistustega oma riigis või on neil see etapp juba seljataga. Kõik said Tartu kesklinnas kümme minutit vikatit käes hoida – üks tšehh oskas isegi niita,“ räägib isegi kummikutes daam-mis-daam välja nägev Karin.

Maire Aunaste lugu kolmest maastikuarhitektist, kelle missioon on päästa elurikkus linnas, loe edasi juba artiklist.