Eesti Naine soovitab: kolm uneteemalist näitust ja 10 teost, mis toovad hea une

Ajal, kui paljud unistavad võimalusest jääda esimeste aastalõpu pidusöökideni talveunne, on kolmes muuseumis korraga avatud uneteemalised näitused – kõik tõesti nii põnevad, et haigutama ei pane –, mis räägivad magamisest.

„Uni pole muud kui halb harjumus,“ avaldas 1943. aastal ajakiri Time arhitekti ja leiutaja Richard Buckminster Fulleri eriskummalise mõtte unerutiini kohta. Fuller oli kujundanud oma unerütmi ning magas kaks tundi ööpäevas, et efektiivsem olla. Fuller toimetas uue rütmi järgi kaks aastat, kuid lõpetas eksperimendi, sest ühiskond elas teise süsteemi alusel. Kuigi Fuller oli oma eksperimentaalses maksimaalsuses erand, oli ta ka oma aja vaimu kandja. Meie aja vaim on hoopis teine.

Koos sügistuulte ja pikkade pimedate ööde saabumisega laotus Tallinnas laiali „Uneversum“: Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitus „Uneversum. Rütmid ja ruumid“, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi „Unede torn“ ja Eesti Tervisemuuseumi „Uneversum“ tutvustavad teoseid, mis seotud meile nii vajaliku ja mõnusa unega.

1. Niina Eigi, Haabneeme Kirovi kalurikolhoosi lasteaia Piilupesa voodi, 1983

Postmodernistlikku sümbolobjekti Piilupesa on võrreldud võlulossiga: tornid katustel, kaaraknad, klaasverandad, siserõdud, sammaskäigud jpm. Selline arhitektuurivorm kandus ka sisekujundusse.

Lasteaia uue osa projekteeris Ado Eigi (1938–2008) eriprojektina Kirovi kalurikolhoosi tellimusel juba olemasoleva, 1971. aastal ehitatud lasteaia kõrvale. Niina Eigi kujundas interjööri ning mööbli, nagu voodid, kapid, lauad ja toolid, mis toodeti Kirovi töökodades. Majakujulised voodiüksused koondavad neli voodit, kus lapsed on korraga nii koos kui ka eraldi. Igas rühmas oli neli sellist lossi ehk neljakohalist omaette sissekäigu ja trepiga kahekorruselist magamisboksi. Nüüdseks on „võluloss“ lammutatud, aga voodit näeb Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitusel „Uneversum. Rütmid ja ruumid“. Ja mitte ainult ei näe – voodisse võib ka sisse ronida! See privileeg on küll vaid lastel vanuses 3–7 aastat.

2. Helle Gans, Pärnu KEKi lasteaia Trall magamistoa voodimoodul, 1978

1960. ja 1970. aastatel püüdsid mitmed disainerid elukeskkonda ümber mõtestada, muutes seda üha liikuvamale eluviisile vastavaks. Helle Gans (1940) on disainer ja sisearhitekt, kes tegeles palju modulaarse, paindliku ja praktilise mööbli kujundamisega, et luua efektiivset keskkonda. Pärnu KEKi lasteaia Trall magamistoas kasutas ta selle eesmärgi saavutamiseks modulaarsust ­­– voodeid on võimalik lükata üksteise sisse nagu sahtleid, et ärkveloleku ajal oleks mängule rohkem ruumi.

Voodit näeb Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitusel „Uneversum. Rütmid ja ruumid“.

3. Helga Schmid, installatsioon „Tsirkadiaanuni“, 2018

Helga Schmidi installatsioon on korraga nii ruum kui ka kell, millesse saab sisse astuda ja tunnetada heli ja valguse mõju, kuulata keharütme ning mõelda sellest, kuidas magada ja oma päeva veeta. Kaksteist minutit tähistab tervet ööpäeva, mis kestab ligi 24 tundi, iga minut kaht tundi. Valgus ja heli on siin seotud meie kehafaasidega – erksinine toon aktiveerib meid, intensiivne punakasoranž muudab uniseks ja pimedus viib meid unne.

Projekti üks lähtepunkte on meie praegune ajakriis. Kui enne 15. sajandit nähti aega pigem ühtlase vooluna, siis pärast sajandivahetust, kui kasutusele võeti mehaaniline kell, algas desünkroniseerimise protsess aja sotsiaalse konstruktsiooni ja loomulike rütmide vahel. Uuringud näitavad, et inimesed lääne ühiskonnas tunnevad üha suurenevat ajasurvet ja kurdavad ajanappuse üle.

Projekt on sündinud koostöös Piotr Ceglareki (heli ja valgus) ja Mále Uribe Forésiga (ruum). Installatsiooni saab kogeda Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitusel „Uneversum. Rütmid ja ruumid“.

4. Näitleja Johannes „Pearu“ Kaljola äratuskell

Ideaalis ärkab inimene hommikul ilma äratuskellata ja puhanuna, kuid kiire elutempo juures vajame abivahendeid, et õigel ajal õiges kohas olla. See Teatri- ja Muusikamuuseumi kogus olev äratuskell kuulus näitlejale Johannes Kaljolale, kes jääb teatriajalukku esimese Pearu kehastajana A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ dramatiseeringus „Vargamäe“ (Draamastuudio teater 1932, lavastaja Kaarli Aluoja, dramatiseerija Andres Särev). Teatris on tegelaste uinumine märgilise tähendusega – meenutagem Pearut, kelle Andres magamise ajal koos hobusega rukkisse viib.

Äratuskella saab uurida Teatri- ja Muusikamuuseumi näitusel „Unede torn“.

5. Tõnu Riit, lauakell, 1974

Tõnu Riit kirjutas kelladest. Ajast kirjutas ta ka ajakirja Kunst ja Kodu 1975. aasta esimeses numbris, käsitledes nii ajahäda, kella kui mõõteriista täpsust ning ka selle visuaalseid tüüpe, nagu tablookella ja ringskaalakella. Kellad olid toona tema kirg, ta oli lõpetanud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) tööstuskunsti eriala diplomitööga „Kellad“. Riit leidis, et uurides inimeste ja ümbritseva vahelisi suhteid, võime ajaprobleemile disainiga lahenduse leida. Olulisem tema kujundatud kellade puhul oli siiski kujunduslik muutus, sest kellade konstruktsioonides kasutas ta olemasolevaid mehhanisme. Lisaks lauakellale kujundas Riit ka käe- ja seinakella.

Lauakella näeb Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitusel „Uneversum. Rütmid ja ruumid“. Foto: ETDM, Elo Vahtrik.

6. Alo Mattiiseni unenäopüüdja

Heliloojale Alo Mattiisenile kuulus eriline unenäopüüdja. Unenäopüüdja on toodud Kanadast 1989. aastal, kus Alo Mattiisen käis koos Ivo Linnaga Eesti Vabariigi 71. aastapäeva tähistamas. Ese kuulub Betti Alveri muuseumi kogusse. Raske on öelda, millised unenäod on selle unenäopüüdja sulgedesse jäänud, kuid Teatri- ja Muusikamuuseumis saab kuulata näitlejate unenägusid, mis muuseumitöötajad on kinni püüdnud.

Äratuskella saab samuti uurida Teatri- ja Muusikamuuseumi näitusel „Unede torn“.

7. „Töövaheaeg“

Tööstusrevolutsiooni ajal purustasid töölised Inglismaal ühes vabrikus kella ja mitte masinad, mille taga nad töötasid. Tööstusliikumisega tekkis proletariaat, kelle töö- ja elutingimused olid keerulised. Mõistet „väsimus“ enne 1860. aastaid teaduses ei kasutatud, kuid sajandi lõpus räägiti juba väsimuse epideemiast. 1890. aastaks olid teadlased põhjalikult uurinud väsimuse aspekte: töövõimet, vaimset väsimust ja töötajate toitumist.

Lisaks tehnilistele püüdlustele vineeri- ja mööblitootmises pöörasid Lutherid tähelepanu ka personali heaolule. AS A. M. Lutheri vabriku välja antud brošüür tutvustab ettevõtte sotsiaalprogrammi raames töölistele pakutavaid võimalusi ja hüvesid – riietusruume, pesemisvõimalusi, töövaheaega, söögisaali, Carl Lutheri maja kultuurielu edendamiseks, raamatukogu ja lasteaeda. Vabrikul olid spordimeeskonnad, suvel korraldati matku ja suvelaagreid. Trükises tuuakse välja ka kord aastas toimuv arstlik ülevaatus ja ühe- kuni kolmetoalised tööliskorterid vabriku töötajatele. Pärast esimest maailmasõda lisandusid kindlustuskapital ja pensionifond. Lutheri vabrik oli vastutustundlik tööandja ajal, kui Euroopas said hoo sisse töölis- ja revolutsiooniliikumine. Paremate tingimuste loomisega püüti ülestõuse ja konflikte ära hoida.

Trükist saab uurida Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitusel „Uneversum. Rütmid ja ruumid“. Foto AS A. M. Lutheri vabriku brošüürist „20 aastat sotsiaalset arengut“, 1930.

8. Unelood kui sõnumid

Vana-Kreeka unejumal Hypnos suigutas surelikke magama neile oma tiibadega tuult lehvitades. Kreeklased uskusid, et unenäod on sõnumid jumalatelt. Eesti keelde ilmus sõna „unenägu“ alles 18. sajandil, enne seda seostati öösel nähtut hinge rändamisega. Unenäitust Tervisemuuseumis laiendab virtuaalnäitus „Unelood“, mis püüab selgitada, miks me unenägusid näeme, millised on unenäotüübid ja kuidas on eri aegadel eri kultuurides unenägusid seletatud. Juttu tuleb ka parasomniatest folklooris, unehirmust ja unehügieenist.

Virtuaalnäituse „Unelood“ leiab veebist aadressil uneversum.ee.

9. Valentin Kuusk (disain, Standard), Narva mööblivabrik (tootja), tugitoolvoodi mudel M-259, 1964

Teise maailmasõja järel elas enamik eestlasi kortermajades: korterelamuid tellisid ministeeriumid ja tehased oma töötajatele. Paika pandi elamispindade suurus. Nii nagu korteriplaanid ja ehitus, oli ka mööblitootmine allutatud kontrollile.
Väike eluruum tähendas uut tüüpi mööblit. Valentin Kuusk oli lõpetanud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi sisearhitektuuri osakonna 1970. aastal ja tegutses tööstusdisainerina. Ta oli üks neid, kes pidi leidma nutikaid lahendusi uutele väikestele eluruumidele. Disainerid töötasid välja uued kušett-, diivan-, tugitool- ja välivoodid, mööblisse integreeritud asjade hoidmise kastid jpm. Nõuandeid kodu korraldamiseks ja kaunistamiseks ning ka otseseid mööbliehitamisjuhendeid pakkus alates 1958. aastast ajakiri Kunst ja Kodu. Kuusk, nagu paljud mööblidisainerid toona, töötas kunstnikuna mööbli eksperimentaalvabrikus Standard. See loodi 1952. aastal ning selle kujundusbüroost sai Eesti mööblikujunduse keskus.

Tugitoolvoodit näeb Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitusel „Uneversum. Rütmid ja ruumid“. Foto: ETDM, Elo Vahtrik.

10. Une-Mati

Kas teadsid, et vasakul küljel magamine aitab kaasa seedimisele? Öö jooksul on kehaasendi muutmine loomulik ja seostub unemustriga. Vanemas eas on asendi vahetamine eriti kasulik, sest see parandab vereringet. Tervisemuuseumi unenäituse stammkunde on täiskasvanud inimese mõõtu Une-Mati, kes „tutvustab“ ka hulka terviseprobleeme, mis võivad mõjutada magamisasendi valikuid.

Une-Mati saab sobivasse asendisse sättida ja temaga koos pilti teha Tervisemuuseumis.