LOE KATKENDIT | Ilmus surmauurija Karl Käsnapuu raamat „Surmalähedased kogemused. Mis saab elust peale surma?“

Kas on nii, et meid ei olnud enne sündi ja pole ka pärast surma? Ometi on juhtumisi, mis panevad küsima, et kas meie teadvus võiks olla ka kehast eraldi? Ajakirja „Eesti Naine“ kolumnist Karl Käsnapuu on kirjutanud raamatu „Surmalähedased kogemused. Mis saab elust peale surma?“

„Mina nägin mind,“ on legendaarne fraas filmist „Hukkunud alpinisti hotell“, aga seda võib omal moel juhtuda ka päriselus. Eks paljud meist ole kuulnud lugusid, kui keegi ütleb, et haiglas meditsiinilise kooma seisundis nägi ennast kõrvalt. See ongi üks surmalähedase kogemuse elemente. Aga mis see on, mis meid näeb kõrvalt?

Karl toob enda analüüsi põhjal välja kaheksa tunnust, mis viitavad surmalähedasele kogemusele. „Sa ei tea, kui õudne mul oli!“ ei ole surmalähedane kogemus, vaid see peab vastama mingile hulgale rahvusvahelistele standarditele, kui nii võib öelda natuke kohatult surma lähedal olemise kohta.

Ta on Tartu Ülikoolis õppinud teoloogiat ja religiooni uuringuid. Surmauurijana kuulanud ja tutvunud teiste maade teadlaste poolt kogutud ja avaldatud ning inimeste endi poolt muuhulgas youtube’is postitatud rohkem kui tuhande looga. Mis veelgi põnevam, ta on kogunud Eestist üle saja loo, millest äsja ilmunud raamatus vaatleb 30 kogemust. Need on uskumatud, pöörased ja samas huvitavad ning tõesti mingil moel ühetaolised.

Eks muidugi sõjas ole kõige rohkem surma nähtud, aga argipäevas on ajalooliselt on olnud sünnitus ja selle järgses kurnatuses imiku hooldamine kõige eluohtlikum seisund. Samuti on naised pidanud hoidma hoolt ka haigete pereliikmete eest. Asju juhtus ka meestega.

Selle raamatu suur väärtus on eestlaste isiklikud lood, aga ka Karli mõtisklused inimeseks olemise kohta, teadusmaailma võimekusest ja piiratusest ning intrigeeriv fantaasiapilt elu mõttest.

Pühapäeval 29. oktoobril annab autor pikema intervjuu ETV saates „Hommik Anuga“.

KATKEND

„See juhtus 16. novembril 1978. aastal. Sõitsin öösel töölt koju ja unustasin ära, et Mere puiesteel oli selline hüpekas tee peal. Nagu lamav politseinik, aga tükk maad laiem ja tükk maad kõrgem. Aia tänaval oli mingi tehas, kuhu viis raudtee, hästi kitsas, aga ta oli teepinnast kõrgem üks 30 senti või rohkem. Tulin öösel ja unustasin ära. Äkki käis pauk, lendasin õhku ja rohkem ei mäleta.

Kui ma juba uuesti liikusin, siis käisin seda kohta vaatamas. Raudtee kõrgendik läks diagonaalselt üle sõidutee. Tee keeras peale seda kohe paremale ja tee ääres olid suured jämedad puud. Viskas mu vastu jämedat puud.

Ja siis ma sattusin tunnelisse...

Loe edasi juba artiklist.