JUHTKIRI | Heidit Kaio: õppisin sel aastal, et mul on raske abi küsida. Sellest on isegi ebamugav kirjutada

Tehes ETVs saadet „Sinu uus sugulane“, tavatseb Anna Pihl küsida, et mis teie perega sõjaajal juhtus. Alati on, millest rääkida. Mitmes põlvkond hoiab meeles neid lugusid, geenidesse salvestatud valu. Olen minagi imestanud, kui laastava mõjuga on sõjad, kuidas need elavad edasi, isegi inimesed on läinud kaduvikku.

Teine maailmasõda lõppes 78 aastat tagasi, aga selle mõju on tunda siiani. Mitte ainult Eestis. Ajaloolastest sõpradega oleme arutanud, et ka Saksamaal ja Norras on alles nüüd ühiskond valmis mingitel teemadel arutama ja hinnanguid andma. Ehk distants ongi vajalik, et emotsioonid ei pimestaks?

Vaadates otsa rahvuslikele traumadele, on parem osa see, et 20. sajandile eelnes Eestis 300aastane rahuperiood.

Mul on rõõm soovida head elujõudu Kaie Mihkelsonile. 75. sünnipäeva tähistav näitleja on kui värske loomingulise puhangu keskel, tehes nõudlikke rolle teatris ja filmis. „Mis see tähendab, et jaksan liikuda või?“ naerab näitleja telefonis, kui küsin teda ajakirja kaanele. Ta keeldub tagasihoidlikult, aga veendunult.

Seekordne ajakiri on paljulubav õnnelikkuse-eri. Kolmandat aastat järjest, alati oktoobris. Temaatilist ajakirja kokku pannes küsisime ikka ja jälle, et kas see või teine jutt toetab õnnelikkust. Räägime rasketest asjadest ka. Mõtlen, et õnn ei tähenda raskuste puudumist. Eri temperatuuride tundmine annab mõista, mis on hea.

Minus on suur õnnetunne, kui olen käinud merel surfamas. See ei tähenda, et olen vinge lohesurfar, aga võimalus osaleda vee ja tuule stiihias annab enneolematu tunde. Raul Vinni kirjutab ajakirjas, mida tema on lohelt õppinud.

Lohe õpetab palju, hirmu ületamist, ja ka iseenda kohta. Mina õppisin sel aastal, et mul on raske abi küsida. Sellest on isegi ebamugav kirjutada. Tavapärane on, et rannas peab keegi aitama lohe üles võtta. See on ekstreemsport ja toasuurune lohe võib lennutada su joonelt taevasse või lohistada võssa. Viga saab mõlemal juhul. Pean tunnistama, et olen koba ja palun aidake… Olen seda arusaamist nüüd terve tuuletu suve seedinud.

Julgust kohtumiseks hirmuga!