Seitse uut ja põnevat raamatut, mida sel sügisel kindlasti lugeda

Soovitab Reet Weidebaum, AK kultuuritoimetaja.

Christina Baker Kline

„ORVURONG“

Tõlkija Tiina Viil

Rahva Raamatu kirjastus

Ajaloolistele allikatele toetuv romaan räägib vanemateta lastest, nende imetabasest võimest hakkama saada ja ellu jääda. Lugu pendeldab kahe ajastu vahel: selle ühes otsas on nn orvurongid, millega 1854–1929 toimetati sadu tuhandeid vanemateta jäänud lapsi USA idarannikult Kesk-Läände. Ehkki eesmärk oli pealtnäha õilis – pakkuda lastele asenduskodu ja väärikat kasvatust –, õitses kauni sildi all räpane äri. Üks romaani peategelane on nüüdseks 90aastane Vivian, kelle noorus möödus ränkades tingimustes mööda kasuperesid rännates. Juhuse tahtel satub tema majja teismeline – tänapäevases kasuperes elav Molly. Hoolimata pea sajandipikkusest vanusevahest on neis saatustes palju sarnaseid jooni.

Andrus Kasemaa

„AU KOLHOOSIKORRALE!“

Varrak

Kahekümnest lookesest koosnev raamat on peaaegu nagu etnograafiline uurimus – autor on jälginud ja sõna andnud meie keskel kulgevatele muttidele ja ättidele, vaestele ja napsistele. Kuulab ja talletab jaburaid lugusid ja heietusi poesabas ja bussipeatuses. Pikib vahele oma elukogemust. Mõtiskleb kuuldu üle ja proovib mõista. Praeguses karmide hinnangute maailmas on vahelduseks täitsa mõnus kohata nii sooja ja leplikku tegelast.

Erlend Loe

„DOPPLER“

Tõlkija Sigrid Tooming

Varrak

„Doppleri“ minategelane meenutab mingis mõttes Kasemaa oma. Lugu on mõistagi hoopis teistsugune, aga miskit sarnast on nende kahe viisis asju näha ja kirjeldada. Doppler on tubli norra pereisa, kes ühel päeval käib rattaga sõites üle kaela ja saab ilmutuse. Ta kolib oma vaevaga teenitud majast ja eeskujuliku pere juurest linnalähedasse metsa ning hakkab erakuks. Paraku on saatusel omad plaanid ja riburada täitub Doppleri telgi ümbrus kõikvõimalike kentsakate tegelastega.

„RAUDNE DOLLY – laevahukus ei upu, sõjatules ei põle“

Elulooraamatu on kirja pannud Inga Raitar

Kirjastus Legend

See (vormilt veidi kodukootud) raamatuke ilmus juba 2019, kuid sattus mulle pihku äsja Uue-Maailma festivali ajal. Selgus, et siinsamas naabruses elab uskumatu elulooga daam! 94aastane Dolorice Raud on üks vähestest, kel õnnestus eluga pääseda ühest ajaloo suurimast merekatastroofist – Vene armee põhja lastud laatsaretlaeva Moero hukust 1944. aastal. Käänakute- ja katsumusterohke elulugu on pikitud küpse elutarkuse ja leebe huumoriga. Kellele ei meeldiks lugeda jutte päris inimestest ja vanadest aegadest...

Krisztina Tóth

„PIKSEL“

Tõlkija Lea Kreinin

LR 2023 nr 19–20

Raamatu sissejuhatus ütleb, et „Piksli“ lood on parimad näited Ungaris populaarsest kolumnnovelli žanrist. Mida iganes see ka ei tähenda, need kolmkümmend lookest meenutavad mulle kaleidoskoopi, kus samadest tükikestest tekivad väikese keeruga uued pildid, uued lood. Kõik lood lähtuvad ühest kehaosast, liiguvad aga hoopis kõrgemaid ja kaugemaid, isiklikke ja puudutavaid radu. Jälle selline raamat, mida võid umbropsu avada, hakata lugema ja lasta end täielikult kaasa tõmmata.

Ajalugu

„Eesti kunsti ajalugu 1. 1100–1520“

Koostanud Kersti Markus

Eesti Kunstiakadeemia

Mitmekesine pilt keskaja kunstist, nii arhitektuurist, kujutavast kui ka tarbekunstist. Muuhulgas on tähelepanu pööratud kultuurmaastiku kujunemisele. Käsitlusse on hõlmatud Eestis valmistatud, samuti sisse toodud taiesed. Kunstiteoste ja -esemete kõrval tutvustatakse tehnoloogiaid, näiteks kuidas valmisid terrakotaskulptuurid Tartu Jaani kiriku tarvis. Keskaja tarbeesemed kõnelevad tollaste inimeste ilumeelest ning ajastu maitsest ja stiilist, aga samavõrra neid valmistanud meistri oskustest, tema meisterlikkusest ehk kunstist. Ent keskaja kunst oli ka võimu teenistuses, aidates seda manifesteerida ja võimukandjaid pidevalt meelde tuletada ehk n-ö pildil hoida.

Egge Kulbok-Lattik, Karin Paulus, Lauri Suurmaa

„Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu“

MTÜ Eesti Rahvamajade Ühing

Raamat pakub nii pildis, sõnas kui ka arvudes ülevaate Eesti rahvamajade ajaloost ja tänapäevast. Rahvamaja sündis kogukondlikust vaimust, vajadusest kooskäimise koha järele. Tema eelkäijaks oli seltsimaja, mille uudses, lava ja saaliga hoones oli võimalik harrastada kauneid kunste ning veeta harivalt ja sisukalt vaba aega. Noores Eesti Vabariigis sai sihiks katta kogu maa rahvamajade võrgustikuga. Tollases visioonis oli tegu kultuuritempliga, kuhu koondusid haridustegevus, harrastuskunstid, raamatukogud ja sport. Isetegevuse kõrval on rahvamajas alati vahendatud professionaalset kunsti. Seda taotlust väljendab ka rahvamajade nüüdisaegne arhitektuur. Inna Jürjo, ajaloolane