Riiakatest ämmadest kavalate elukunstnikeni. Pärimustekstid avavad vanemate naiste kirevat, kirglikku ja humoorikat maailma

Nüüdisühiskonnas pole selget arusaama, millal algab aeg, mida poeetiliselt nimetatakse elusügiseks. Küll aga on paljudele sügise ja ka küpse ea märksõnadeks närbumine ja kaduvus.

Eriti just naistel esineb vananemisega seotud hirme, kuna see eluringi lõik seostub füüsilise atraktiivsuse kaotamise, haavatavuse ja piiratusega. Euroopa elanikkond tervikuna vananeb, kuid näib püüdvat selle fakti ees silmi sulgeda, klammerdudes noorusekultuse külge. Reklaamides, muusikavideotes ja telesõudes näeme valdavalt noori nägusid. Teine äärmus on valitud eakate esitlemine meedias ebatavaliselt nooruslikena, andes sotsiaalse vihje, justkui ülejäänudki peaksid suutma normiks võtta sellise eluviisi. Alles viimastel aastatel on hakanud kostma ühetoonilistest stereotüüpidest lahknevaid hääli. Kinnitusi, et ka vanemate inimeste elus võivad ülimalt erinevate nüanssidena avalduda kirg, loovus, taibukus ja huumor, samuti väärikas ilu ja elumõnu.

Minu põlvkond mäletab kittelkleidi ja pearätikuga maavanaemasid, keda juba 50–60aastaselt tavatseti nimetada memmedeks. Kõrgelt hinnati maitsvaid pannkooke ja moose, mida nad külla tulnud nooremale põlvkonnale südamlikult naeratades serveerisid. Ent pahatihti ei tulnud kunagi jutuks, mis toimus nende, keerulisel sõdadeajal oma nooruse veetnud naiste hingemaailmas.