EESTI NAISE 2023 TOP | Anna Pihl koolikiusamisest, perekonnaloost ja tööst ajakirjanikuna: mul on kõik alles ees

„Valusatest mälestustest ei taheta peredes rääkida, aga paljudele saavad need mingil hetkel oluliseks,“ lausub ajakirjanik Anna Pihl. Kuulates vanu ja jälgides praeguseid lugusid, tajub ta selgelt, kui palju need kattuvad.

„Mulle meeldib mõelda, et kui keegi on hädas, siis loomulikult tuleb teda aidata. Aga näib, et Eestis on veel palju nõukogude taaka: et kui midagi juhtub, siis mine parem mööda, muidu võid ise probleemidesse sattuda.“

Kuu ajaga jäi Anna ilma kolmest sallist. Ta sättis need pea alla inimestele, keda märkas Tallinna tänavail lamamas. Olgu peale, et võib-olla joodikud – aga võib-olla tõsise terviserikkega, ei andnud ta süda rahu. Ja jälle valisid sõrmed 112, ja jälle kutsus ta kiirabi. Samal ajal möödusid temast ja lamajast kümned teisedki: sammu aeglustamata, liiati peatumata. Võib-olla poleks Anna seda märganudki, kui tal poleks vastupidist kogemust. Pärast keskkooli õppis ja elas ta aastaid Londonis, ja kui seal keegi tänaval kukkus, ilmus hetkega parvetäis abipakkujaid.

Samas: võõrsile jääda ei plaaninud Anna kunagi. Ajakirjanikuna olid mul Eestis suuremad võimalused, usub ta ka nüüd.

„Olla ühiskonna sanitar – see on raske töö, aga ma olen paksu nahaga. Kui mõni mu lugu saab laiema tõuke, siis ainus, mis mulle hinge läheb, on nende inimeste kriitika, kes seisavad mu ümber.“

Kõige rõvedam kommentaar, mida Anna oma Facebooki-seinalt on lugenud, kisas:

Edasi lugemiseks telli artikkel.