Hingeside lahkunutega

Mu vanavanemad elasid Alutaguse metsa- ja rabavööndis metsavahitalus, mitu kilomeetrit inimasustusest eemal. Talveööl, mil kõrges eas vanaisa elavate hulgast lahkus, juhtusin oma toonase elukaaslasega nende juures viibima. Elektrit majas sel hetkel ei olnud, oli vaid tugev kuuvalgus. Mu muidu üpris raudsete närvidega elukaaslasel oli kummaline ilme, kui ta väljast kempsust tulles sosistas, et nägi surma ringi luusimas. Ta ei soovinud kogetust täpsemalt rääkida, kuid millegi tabamatult teistsuguse ja tundmatu lähedalolu tundsin isegi. Oli olukord, mida kultuuriuurijad nimetavad liminaalseks – sedavõrd piiripealne, et maailma tavamõistmisesse kipuvad siginema praod. Hetk, kus pärimusmaailma võimalikkused, mis meile põlvkondade pagasina sisse on kodeeritud, võivad kohati täide minna. Läbi aegade on sellised olukorrad eeldanud kogukonnas mingit pehmendavat rituaali, et tasakaal jalule seada.

On märkimisväärne, et eesti talupojaühiskonnas oli hingede teispoolsuseks ettevalmistamisel ja leinajate psühholoogilisel toetamisel võtmeroll just naisel. See tundub lähtuvat loogikast, et kuna naine jõuab lapsekandmise ja sünnitusega teispoolsusele üsna lähedale, on talle see tee juba tuttav. Naist on peetud pädevaks ka matustel itkulaulude abil lahkunuga suhtlussilda hoidma ja samas elutervet distantsi looma. Kauni poeetikaga surnuitkudel on lahkunu lähedastele olnud emotsionaalne tähendus. Nende äärmiselt intensiivne ja tundeküllane esitamine võimaldas sugulastel piiratud aja jooksul välja elada kurbust ja leina. See oli tihendatud hüvastijätuakt, mis aitas leppida paratamatusega, et armastatud inimene on lahkunud teispoolsusesse ega ole enam füüsiliselt kättesaadav.

Hingede teispoolsuseks ettevalmistamisel ja leinajate psühholoogilisel toetamisel oli võtmeroll just naisel.

Tsüklilisest elutunnetusest lähtuvalt ei olnud surnud lähedase lahkumine aga lõplik, edasine lävimine toimus lihtsalt teisenenud vormis. Igapäevaelus hoiti surnute ja elavate maailm lahus, kuid sügisene hingedeaeg – oktoobri-novembri valdavalt vaikne, uduse- ja hämarapoolne periood – pakkus esivanematega suhtlemiseks taas võimalusi. Kodu külastavate hingede heaolu tagamisel oli perenaisel jälle oluline roll. Toiduvalmistajana tegeles ta ka hingede kostitamisega, viies neile ühel või mitmel korral lakapealsesse, sauna või muusse varjulisse kohta valitud toitu, näiteks tanguputru või liha. Ühes 17. sajandi kombekirjelduses mainib pastor Johann Forselius eestlaste tavade kohta, et hingede toitmine võis toimuda nimelt hingedepäeval (2.11). Mitmete hilisemategi tekstide järgi jäeti vahel sauna ka viht ja seep, et hinged end seal soojendada ja pesta saaksid. Mõnikord on mainitud hingede kojuootamist veel jõuluajal, näiteks võis neile lugupidamist väljendada sellises vormis: „Jõulu ajal ei lähe inimesed vooditesse, vaid minnakse maha õlgedele, et kui surnute hinged tulevad, siis on voodi vaba.“ (Hargla, 1937)

Olgugi et vanas külakultuuris oli inimeste kodussuremine – ja seetõttu elavate kokkupuude surnutega – tavapärasem kui nüüdisajal, ei olnud ka siis tundmatu surnukartus. Kui hirm osutus liialt koormavaks, olid sellegi ületamiseks oma rituaalid. Järgmises näitetekstis annab sellist teadmist edasi eakas naine: „Üks naine oli enne surma õpetanud: kui te mind pelgate, siis võtke vana särgi hõlm, tõmmake mul kolm korda üle näo, [öeldes] „Viige silmist, viige meelest!“ Siis te enam ei pelga.“ (Karksi, 1936) Nagu muudeski elusfäärides, toonitab pärimus ka teispoolsusega seoses, et inimene vajab enesekorrastuslikkust. Loomulik on tunda ja hoida sidet lahkunud lähedastega, kuid liigse leina või muude hingepainete puhuks on sekkumised, mis võimaldavad luua psühholoogilist piiri.