Karl Käsnapuu: matus peaks aitama nii lahkujat kui ka allesjääjaid. Kas see saaks olla hubane?

Oma kõige ilusama matusekogemuse sain kümme aastat tagasi Stockholmis Djurgårdeni vana kalmistu väikeses kabelis. Sealsamas, mille kõrval asub parvlaev Estonia mälestusmärk.

Tegemist oli minu vanatädi tuha muldasängitamisega, kus osales vaid tosin inimest. Ent kuna lahkunu järeltulija elab Ameerikas, olid ärasaatmisel esindatud kolm keelt kolmest riigist.

Vahva väliseestlasest preester pidas matusekõnes meeles kõiki külalisi: järjekindlalt dubleeris ta öeldut rootsi, inglise ja eesti keelde. Kuna see mitut puhku muljet avaldas, lisas ta oma viimaste, sügavaimate lausete lõppu muiates ka hispaaniakeelse tõlke. Tema tegu tõi kohalviibijate pisarais silmadesse kõige ülevamal hetkel sära, kutsus esile muhelust ja naeru.