Kuidas ehitada lapsele hea elu?

„See on liiga keeruline,“ teatab üks. „Kas teil lukuta pusa ei ole? Ma ei oska tõmblukku kasutada.“ Teine, sama vana, nutab, kui talle näidatakse kirvest ja palutakse lõhkuda lõkkeks puid: „Mis see on? Ma ei tea, kuidas see töötab!“ Kolmas hüppab ülikooli peahoone ees maasturi kõrvalistmelt maha, käed pigistamas närviliselt ranitsarihmasid. Ei, need ei ole Juku anekdoodid, vaid lood elust enesest, tänapäeva täiskasvanud meestest.

Mäletan eredalt, kuidas õpetasin oma tütrele saapapaelte sidumist, kui ta oli viieaastane. Endal oli häbi: nii vana laps ja ikka veel ei oska! Meil, nõukogude miniseltsimeestel, olid omal ajal ainult paeltega jalanõud. Iga kahene, kes jäi lasteaeda, pidi oskama saapaid jalga panna ja ära võtta, muidu poleks õue saanudki. Oma lapsepõlvest ma ei mäleta, kes õpetas mind paelu siduma, ega tea ka, kuidas ma reageerisin. Võin vaid jagada, et minu viiesele ei meeldinud see tegevus mitte üks põrm. Meil kulus terve tund – minu närvide ja järjepidevuse treenimist tema röökimise ja saabaste vastu seina pildumise saatel –, kuni lõpuks sai asi selgeks.

Saapapaeltest märksa hullem ülesanne oli nuga. Kuidas usaldada nende pehmete siledate näppude vahele terariist? Seda enam, et isiklik mälupank on täis sõrmelõikamiste meenutusi. Muidugi hakkab kahju, tahaks veretult pääseda. Lisaks meenub õudusseik, kuidas isa andis 12aastasele minule vikati ja saatis õue niitma. Vikat? Lapse käes?! Praegu ma seda küll kätte võtta ei tahaks…
Neid mälestusi on veel. Asfaldi vastu puruks kukutud põlved, mis olid pärast täis pisikesi kivikesi. Mäng ehitusplatsidel, kus vahel juhtus, et keegi terve korrusevahe võrra alla prantsatas. Igavuse peletamiseks näritud pigi, mis tuli garaažikatustelt tükikaupa lahti kangutada. Mida kõike ma pole maitsnud: kriiti, suusamääret, värskelt pestud trepiastmeid… Oma lastele tahaks ju paremat saatust?

Kuid kui ma mõtlen oma elule, siis tuleb tunnistada, et igasuguse eduni on mind viinud peamiselt kaks omadust: julgus ja vastupidavus. Julgust ei kasvata ohtude puudumine ja pidev murelik hool, vaid väljakutsete vastuvõtmine ja tagasilöökidest ülesaamine. Vastupidavust ei omandata, saades pidevat allahindlust takjakinnituste, lukuta pusade ja kaminamõõdus puude näol. Parim harjutus selleks on korduv tüütute ja ebameeldivate asjade tegemine. Koristamine, eriti sahtlite oma, on väga hea algus – sobib ka lasteaialapsele. Nõudepesu kraanikausis – suurepärane drill, iga koolieelik saab hakkama. Jonnivad jõnglased – parim iseloomuravi igale teismelisele. Jah, kilomeetripikkused kartulipeenrad, mida mäletab iga endisaegne malevlane, olid kahtlemata põrgupiin, aga need õpetasid ka hirmule vastu astuma.

Huvitaval kombel võib hõbelusikas suus töötada lapse vastu.

Praegused lapsevanemad pingutavad naba paigast, et anda oma lastele materiaalne heaolu, mida meil endal ei olnud. Huvitaval kombel võib hõbelusikas suus aga töötada lapse vastu. Näiteks on kuulsuste külluses kasvanud võsukesed sageli kimpus depressiooni, melanhoolia ja motivatsioonipuudusega. See on mõistetav – kui sul ei ole millestki puudus, siis kuidas sa leiad jõudu, et pingutada? Kui kogu aeg on präänik suus, milleks hüpata porgandi järele?

Kuidas ehitada võimalikult hea elu? Selleks on vaja pealehakkamist, mitte tühipaljast ootust, et tuleb lotovõit või just sinusse armub naftašeigi ainus pärija. Ilma isiklike väljakutseteta kaob igasugune võimalus eduelamuseks. Jah, kaotus on valus ja sõrme lõikamine meeletult ebameeldiv, aga uhkus oma edusammude üle on kihvt tunne. Võib-olla peaksime oma lastele pakkuma rohkem just seda võimalust: tunda taolist uhkust.