„Tõenäoliselt on kõik mõelnud, et tuumaenergia on põnev.“ Kuidas noore naisena energeetikasektoris läbi lüüa?

Noor energeetikavaldkonna ekspert Elise Johanna Lill (28) on hea näide sellest, et ka naisena võib energeetikasektoris läbi lüüa.

Ehkki energeetika valdkond on ajalooliselt olnud vägagi meestekeskne, pole elekter ja inseneeria sugugi vaid nende pärusmaa. Inseneriharidusega Elise on üle viie aasta töötanud Enefit Greenis. Ta alustas praktikandina ning tegutseb nüüdseks taastuvenergia projektijuhina. Hoolimata stereotüüpidest ei tunne Elise, et inseneritöös oleks tal vähem eeliseid kui meeskolleegidel.

Gümnaasiumis käies tundis Elise, et oli tugevam reaalainetes, kuigi nautis pigem humanitaaraineid. Seega proovis ta kätt erinevatel suundadel. Näiteks testis ta ajakirjaniku ameti sobivust koolilehe peatoimetajana ja gümnaasiumi lõputöö tegi ta arhitektuuris, et kunstiajalooga lähemalt tutvuda. Paralleelselt tundis Elise huvi energeetika vastu. „Ma arvan, et tõenäoliselt on kõik inimesed mingil hetkel elus mõelnud, et tuumaenergia on põnev,“ mõtiskleb ta.

12. klassis nägi ta videot lainete energia kasutamisest elektri tootmiseks. Sel hetkel tundis ta esimest korda, et taastuvenergeetikast võiks saada tulevane eriala.

Elise räägib, et sai haridusmessilt Tallinna Tehnikaülikooli voldiku soojusenergeetikat tutvustava õppekavaga. „Seal oli välja toodud palganumbrid, mida selles valdkonnas võiks teenida. Tol hetkel olid need minu jaoks ulmelised,“ meenutab ta. Lisaks selgitas voldik, et õppekava puudutab ka taastuvenergeetikat ja loob eelduse välismaal tuumaenergeetika õppimiseks. „Nii saigi minu jaoks otsus tehtud.“

Ehitusse ja tagasi

Bakalaureuseõpingute järel soovis Elise energeetika hoopis ehitusvaldkonna vastu vahetada. Ta alustas õpinguid kütte ja ventilatsiooni magistriõppes ja läks Enefit Greeni päikeseelektri projekteerija praktikale. Pärast poolt aastat oli selge, et kütte ja ventilatsiooni eriala ei pane silma särama.

„Siis võtsingi julguse kokku ja kandideerisin Šotimaale Strathclyde´i ülikooli taastuvenergiasüsteeme õppima,“ sõnab Elise. Šotimaal on tavaks, et magistriõpe koosneb kahest semestrist ning lõputööga alustatakse teise semestri lõpupoole. „See annab võimaluse magistritöö suvega valmis kirjutada ning aastaga magistrikraad saada. Seega oli see väga mõnusalt kompaktne eriala,“ selgitas ta.

Elise tuli kohe pärast õpinguid kodumaale tagasi ja asus tööle Enefit Greeni, kuhu on tänaseni püsima jäänud. Talle meeldib oma töö muutuv iseloom ja see, et päikeseenergeetikas arenevad tehnoloogiad kiiresti. „Ülikoolis käies ei osanud ma arvatagi, et selliste tehnoloogiatega töötama hakkan. Motiveerituna hoiab seegi, et klassikalise elektroenergeetika osas on Elisel enda sõnul veel palju õppida ja seega ei saa igav hakata.

Naisena on lihtsam silma paista

Hoolimata eelarvamusest, et inseneeria on rohkem meeste valdkond, kohtab Elise oma töös naisi peaaegu sama palju kui mehi. „Alguses ülikoolis oli meil kursusel väga vähe tüdrukuid, alustasime viiekesi. Kütte ja ventilatsiooni magistris ning Šotimaa ülikoolis oli tüdrukuid juba palju rohkem,“ meenutab ta. Elise töötiimis on mehi ja naisi täpselt pooleks. „Kui ma lähen ehitusobjektile, siis seal on praegu tõesti naisi väga vähe, aga päikesearenduste tiimis on meid võrdselt,“ kirjeldab ta.

Samuti ei tunne Elise ennast meestekeskses ametis kuidagi kehvemini. „Tunnen end hoopis väga hoitult. Naisena on sellises valdkonnas tegelikult palju lihtsam silma paista. Mõnikord tuleb ette, et tasakaalustan oma pehmema loomuga mõnes olukorras tekkinud pingeid,“ räägib ta.

„Mulle on vahel öeldud, et olen väga energiline ja emotsionaalne ning arvatud, et seetõttu ei suudeta mind piisavalt tõsiselt võtta. Päriselt pole see minu jaoks probleemiks olnud,“ tõi Elise näiteid kordadest, kus ta on kogenud stereotüüpi, et energeetikavaldkonnas peaksid töötama vaid tõsised mehed. Samas on Elise nende samade omadusete pärast saanud palju positiivset tagasisidet.

„Mul on tänu oma tööle avanenud nii palju ägedaid võimalusi ja olen kindel, et mu sugu ei pane mu ees ühtegi ust kinni, pigem avab uusi,“ arvab Elise.

Noortele soovib Elise südamele panna, et nad õpiksid seda, mida päriselt tahaksid ja kus näevad oma tulevikku. Ta lisab, et tulevase karjääri ja eriala valikul ei ole ainult ühte õiget valikut: „Nagu näitab ka minu teekond, siis enne õnnelikult (taastuv)energeetikasektorisse maandumist, testisin enda jaoks veel mitut valikut.“

Oma kutsumuse leidmisel on Elise sõnul abi mitmesugustest karjäärimessidest. Näiteks on noored energeetikahuvilised oodatud tänavu esimest korda toimuvale Positronile, kus on kohal ka Elise kolleegid oma kogemusi jagamas.