PROOVISÕIT | Kas Jaapani pööraselt rikkalikust autokultuurist on esile tõusmas Honda uus hittlugu?
Ühel autoüritusel sattusin juttu ajama ühe autodisaineriga. Tõsi, tegemist polnud lihtsalt disainitiimi joonistajaga, vaid maailma autokujundajate kõrgliigasse kuuluva mehega. Tema disainitud autod kannavad üht Jaapani automargi logo ja kindlasti olete tema kõige silmatorkavamat tööd tänavatel näinud. Asjaolu, et ma pole konkreetse mudeli suurim fänn, ei seganud jutul veeremast. Teadsin, et ta töötas aastaid Jaapanis kõrgel positsioonil, nii küsisingi sobival hetkel, miks ta Jaapanist tagasi tuli.
Jaapan jääbki eurooplasele mõistetamatuks, ütles mu vestluskaaslane. Esimesed aastad tööd ja elu Jaapanis on suurepärased – kõik on tohutult viisakad, aitavad elukorraldusega harjuda. Eurooplane või ka ameeriklane eksib pidevalt, eirab teadmatusest reegleid. Jaapanlased naeratavad, noogutavad ja annavad andeks. Parimad aastad Jaapanis töötada ja elada on kolmandast umbes viienda või kuuenda aastani. Esmane segadus ja kohmakus kaob ja tasapisi hakkab tunduma, et Jaapani ühiskond on muutumas arusaadavaks. Ja siis, umbes viiendal või kuuendal aastal, otsustavad jaapanlased, et välismaalane ei ole enam võõras, ja hakkavad temasse suhtuma nagu jaapanlasse.
„See on see punkt, kus tuleb asjad pakkida, Jaapan maha jätta ja koju sõita.“ Miks, ei saanud ma aru.