Jaapan jääbki eurooplasele mõistetamatuks, ütles mu vestluskaaslane. Esimesed aastad tööd ja elu Jaapanis on suurepärased – kõik on tohutult viisakad, aitavad elukorraldusega harjuda. Eurooplane või ka ameeriklane eksib pidevalt, eirab teadmatusest reegleid. Jaapanlased naeratavad, noogutavad ja annavad andeks. Parimad aastad Jaapanis töötada ja elada on kolmandast umbes viienda või kuuenda aastani. Esmane segadus ja kohmakus kaob ja tasapisi hakkab tunduma, et Jaapani ühiskond on muutumas arusaadavaks. Ja siis, umbes viiendal või kuuendal aastal, otsustavad jaapanlased, et välismaalane ei ole enam võõras, ja hakkavad temasse suhtuma nagu jaapanlasse.

„See on see punkt, kus tuleb asjad pakkida, Jaapan maha jätta ja koju sõita.“ Miks, ei saanud ma aru.

See vestlus tuli meelde, kui võtsin Barcelona Juudamäelt ehk Montjuïcilt suuna üles Montserrati hambulise mäeaheliku poole. See on alati võluv teekond ning mu prooviauto Honda ZR-V tõotas mugavat reisi.

Jaga
Kommentaarid