„Arst ütles, et 50:50 – hakkan veel normaalselt käima või ei.“ Birk Rohelend hulljulgusest ja ohtude otsimisest

Kui olin noorem, meeldis mulle riskida. Riskimises on midagi seksikat: olla kiirem, julgem, pöörasem, väljakutsuvam kui keegi teine. Panna ühiskonna reeglid ja tavad proovile, tõestada, kui palju on meis tsivilisatsiooni, mis eraldab meid tõest. Öelda oma arvamus otse välja, ilustamata, säästmata. Vaadata kas või surmale näkku, et tunda end elusana.

Kakskümmend aastat tagasi käisin esimest ja viimast korda suusamäel. Panin suusad jalga, läksin üles ja tulin alla nagu mäda õun. Kukkusin, igal üksikul korral. Viimast korda alla tulles selliselt, et ise enam püsti ei saanud.

Viis nädalat käisin kipsiga ringi, kuni lõpuks sain operatsioonile. Arst ütles, et 50:50 – hakkan veel normaalselt käima või ei. Ühe reielihase tipp kõhetus, põlvest lõigati välja hunnik vajalikke tükke. Otsustasin, et käin! Et pole võimalustki, et jään põdema ja lonkan. Treenisin ennastsalgavalt, hülgasin kogu hirmu. Liikuvuse ja jõu sain tagasi, ebastabiilsus jäi: koos käsuga enam mitte kunagi uisutada, suusatada, mängida palli või kõndida ebatasasel pinnal. Pikemaid maid ma enam käia ei saanud – umbes kolmandal kilomeetril teatas jalg, et aitab küll, lähme nüüd koju.