RAAMATUKATKENDID | Taylor Jenkins Reid „Malibu tõuseb tuhast“

Eesti keeles ilmus kirjaniku Taylor Jenkins Reid'i järjekordne menuk „Malibu tõuseb tuhast“. See on lugu unustamatust õhtust ühe perekonna elus: õhtust, mil nad kõik peavad valima, mida jätta alles inimestelt, kes on nad loonud… ja millest loobuda.

Jagame raamatuga tutvumiseks kaht lõiku.

***

Nina Riva ärkas, ilma et oleks isegi silmi lahti teinud.

Teadvus imbus aeglaselt temasse, nagu ei tahaks teda hommikuga ehmatada. Ta lebas voodis, unistades lainelauast oma rinna all lainetes, enne kui talle meenus reaalsus ja tõsiasi, et veidi enam kui kaheteistkümne tunni pärast tunglevad tema koju sajad inimesed. Unehägu lahtudes jõudis talle veel kord kohale, et iga viimne kui üks täna saabuv inimene on kursis talle osaks saanud häbiga.

Ta oigas vaikselt selle kõige üle, ilma et oleks omaenda ripsmete vahelt veel väljagi piilunud.

Kui Nina kõrvu kikitas, võis ta kuulda all kaljul randuvate lainete müra – õige õrnalt.

Ta oli alati kujutlenud, et ostab kunagi samasuguse maja nagu see, milles tema ja ta õde ning vennad olid Old Malibu Roadil üles kasvanud. Kohe PHC kõrval asuva kipaka rannabangalo, mis oli ehitatud postidele ja eendus otse ookeani kohale. Tal olid armsad mälestused akendele pritsivast lainevahust ning pooleldi mädanenud puidust ja roostetavast metallist, mis toetasid põrandat ta jalge all. Ta tahtis seista oma maja rõdul ja vaadata alla, et näha tõusuvett ja kuulda murduvate lainete müra.

Aga Brandon oli tahtnud elada kaljul.

Seega oli mees võtnud kätte ja ostnud neile selle klaasist ja betoonist villa Point Dume’i kaljupealses enklaavis, viiekümne jala kõrgusel ranniku kohal, kust järsk rada ja trepp alla murduvate lainete juurde viisid.

Nina püüdis kõigest väest vee müha kuulata ega avanud silmi. Miks ta peakski? Tal polnud siin midagi vaadata.

Brandonit ei olnud tema voodis. Brandonit polnud selles majas. Brandonit polnud isegi Malibus. Ta oli Beverly Hillsi hotellis, roosa dekoratiivkrohvi ja roheliste palmide keskel. Ning arvestades varajast tundi, lamas ta tõenäoliselt une hõlmas Carrie Soto käte vahel. Kui mees ärkab, lükkab ta naise juuksed oma suure kämblaga kõrvale ja suudleb tema kaela. Ja siis hakkavad nad kahekesi tõenäoliselt USA lahtisteks asju pakkima.

Võeh.

Nina ei vihanud Carrie Sotot selle pärast, et too oli temalt abikaasa varastanud, sest abikaasasid ei saanud varastada. Carrie Soto polnud varas; Brandon Randall oli reetur.

Tema oli ainus põhjus, miks Nina Riva oli ajakirja Now This 22. augusti numbri esikaanel koos pealkirjaga: NINA MURTUD SÜDA: KUIDAS ÜKS POOL AMEERIKA KULDSEST PAARIST KÕRVALE HEIDETI.

Kogu artikkel oli pühendatud tõsiasjale, et tema profitennisistist abikaasa oli ta avalikult oma profitennisistist armukese pärast maha jätnud.

Kaanefoto näitas teda üsna heas valguses. Nad olid kasutanud üht fotot aasta alguses Maldiividel toimunud rannariiete pildistamiselt. Ninal oli seljas fuksiaroosad bikiinid, mille alumine osa oli kõrgele puusale veetud. Ta tumepruune silmi ja pakse kulme raamisid pikad pruunid juuksed, mis olid päikesest pleekinud ja nägid veidike niisked välja, kerge lokk veel sees. Lisaks, muidugi, tema kuulsad huuled. Täidlane pruntis alahuul ja õhem ülahuul selle kohal – Riva huuled, nagu neid kutsuma hakati, kui tema isa Mick need kunagi kuulsaks tegi.

Algsel fotol toetus Nina lainelauale, oma kollase-valgekirjule, kuue jala ja kahe tolli pikkusele Town & Country thruster’ile. Kaanel olid nad laua välja lõiganud. Aga sellega oli Nina nüüdseks juba harjunud.

Ajakirjas sees oli Ninast Ralphsi toidupoe juures kolme nädala eest tehtud foto. Ta oli kandnud sel hetkel valgeid bikiine, mille peal lilleline suvekleit. Ühes käes oli tal Virginia Slims sigarett ja teises Tab’i limonaadi kuuspakk. Kui lähemalt vaadata, on näha, et ta on nutnud.

Selle kõrval oli trükitud ära kuuekümnendate keskpaigast pärinev foto tema isast. Too oli pikk, tumedapäine ja traditsiooniliselt nägus, kui ta lühikestes pükstes, Hawaii särgis ja sandaalides Trancas Marketi ees seisis, suunurgas Marlboro sigarett ja käes kott toiduainetega. Fotode kohale oli trükitud pealkirjaks: KÄBI EI KUKU RIVA-KÄNNUST KAUGELE.

Esikaanel kujutasid nad Ninat kuulsa mehe hüljatud naisena, ajakirjas sees kuulsa mehe tütrena. Iga kord, kui ta sellele mõtles, pidi ta hambad kokku suruma.

Lõpuks avas ta silmad ja vaatas oma toa lage. Siis tõusis ta voodist, muidu alasti, jalas vaid bikiinide alumine osa. Ta suundus betoonist trepiastmetest alla kahhelpõrandaga kööki, avas tagaaeda viivad lükanduksed ja astus välja terrassile.

Hingas sisse soolast õhku.

Hommik ei olnud veel palavaks kiskunud; tuul, milleta ei saa ükski ookeaniäärne linn, puhus välja merele. Nina tundis seda oma õlgadel, kui astus üle täiuslikult pügatud muru, tundes varvaste vahel jäiku libleservi. Ta kõndis, kuni jõudis kaljuservani.

Seal pööras ta pilgu horisondi poole. Ookean oli tindisinine. Päike oli tõusnud juba tunnikese eest. Kajakad kisasid kiledalt, kui mere kohal alla ja üles sööstsid.

Nina nägi, et olud olid täna head, kena ummiklainetus rullus Little Dume’i poole. Ta vaatas, kuidas järjekordsed lained kaldale rulluvad, vaatas, kuidas need jäid lainelauast puutumata. See näis tragöödiana. Need lained, mis üksipäini randa rullusid, ilma et keegi neid endale allutaks.

Ta teeb seda ise.

Ta laseb ookeanil haavad ravida, nagu oli alati teinud.

Ta võis elada majas, mida poleks iial endale ise valinud. Ja võis olla maha jäetud naine, kes ei mäletanud enam, miks ta oli selle mehega ülepea abiellunud. Aga Vaikne ookean oli tema ookean. Malibu oli tema kodu.

Brandon polnud iial mõistnud, et Malibus elamise võlu ei peitunud luksuses, vaid hoopis metsiku loodusega ühes elamises.

Nina noorusaja Malibu oli olnud pigem maakoht kui linnastunud, rulluvad mäed täis pindamata teeradu ja tagasihoidlikke majauberikke.

Oma kodulinna juures armastas Nina just seda, kuidas sipelgad leidsid alati tee köögikappidesse ja pelikanid vahel su terrassiserva täis sittusid. Asfalteerimata teede ääres vedelesid hobusõnnikuhunnikud, mille olid jätnud sinna ratsa turule suunduvad naabrid.

Nina oli veetnud sellel kitsukesel rannaribal kogu oma elu ja ta mõistis, et ei suuda sellega toimuvaid muutusi peatada. Ta oli näinud, kuidas tagasihoidlikud rantšopiirkonnad kasvavad keskklassi naabruskondadeks ja kuidas Malibu oli nüüd muutumas rannaäärsete hiiglaslike villade maaks. Aga selliste vaadete juures oli olnud vaid aja küsimus, millal ropprikkad välja ilmuvad.

Ainus tõeline üllatus oli see, et Nina oli ühe sellisega abiellunud. Ja nüüd kuulus üks killuke sellest maailmast vist talle, meeldigu see siis talle või mitte.

Hetke pärast pöörab Nina ringi ja läheb tagasi majja. Ta paneb ujumisriided selga ja suundub otsejoones tagasi sellesse kohta, kust pääseb kaljusse raiutud treppi mööda alla liivale, ning haarab rannale ehitatud kuurist oma lainelaua.

Aga praegu mõtleb Nina vaid tänaõhtusele peole, kus ta peab seisma silmitsi kõigi nende inimestega, kes teavad, et ta abikaasa ta maha jättis. Ta ei liigutanud. Ta polnud veel valmis ringi pöörama.

Selle asemel seisis Nina Riva kaljuserval, mida polnud iial endale tahtnud, ja vaatas välja vee poole, soovides, et see oleks talle lähemal, ning esimest korda oma vaikses elus karjus ta tuulde.

***

Nina oli lauaga veel, kuid tal ei õnnestunud kuidagi leida neid õigeid, pikki paremalt tulevaid aeglaseid laineid, mida otsis.

Ta polnud tulnud laineid rebima. Ja lained polnud niikuinii täna hommikul õiged. Ta tahtis lihtsalt oma longboard’iga graatsiliselt mööda vett libiseda, ristsammul järjest laua nina poole liikudes, kuni lained ta maha paiskavad.

Rand oli vaikne. See oli tillukese, eksklusiivse, kolmelt poolt viiekümne jala kõrguste kaljudega piiratud abaja võlu. Kuigi ametlikult oli tegu avaliku rannaga, said siia tulla ainult need inimesed, kellel oli juurdepääs privaatsele trepile või need, kes olid valmis tulema mööda kaljust kaldaäärt ja riskima tõusuveega.

Sel hommikul jagas Nina abajat kahe neoontrikoos teismelise tüdrukuga, kes päevitasid ja kellest üks luges Jackie Collinsi, teine Stephen Kingi raamatut.

Kuna Nina oli vees ainus, hulpis ta lauaga päris laine murdepunktini välja. Seal heljudes, tuul märga nahka jahutamas, päike paljaid õlgu praadimas, jalad vees rippu, oli Nina leidnud juba killukese sellest rahust, mida oli siia veele otsima tulnud.

Tund aega tagasi oli ta peo ees õudu tundnud. Oli isegi fantaseerinud selle ära jätmisest. Aga seda ei saaks ta Jayle, Hudile ja Kitile teha. Nad ootasid seda pidu igal aastal, rääkisid sellest pärast veel kuid.

Pidu oli saanud alguse aastaid tagasi suvalise õllevaadilabrakana, kui kamp linna surfareid ja rulatajaid augusti viimasel laupäeval Rivade majja kogunes. Aga sellest ajast peale oli Nina tuntus järjest kasvanud ja siis oli ta abiellunud Brandoniga, mis tõi talle veel rohkem tähelepanu.

Iga mööduva aastaga näis pidu meelitavat kohale järjest enam tuntud inimesi. Näitlejaid, popstaare, modelle, kirjanikke, režissööre, isegi mõne olümpiasportlase. Kuidagi oli väikesest koosviibimisest saanud see üks pidu, kus kõik end näidata tahtsid. Isegi kui ei saanud hiljem öelda muud, kui et mina olin ka seal, kui…

Kui Warren Rhodes ja Lisa Crowne end 1979. aastal basseinis alasti võtsid. Kui supermodellid Alma Amador ja Georgina Corbyn 1981. aastal oma abikaasade nähes teineteisega amelesid. Kui Bridger Miller ja Tuesday Hendricks eelmisel aastal esimest korda kohtusid ja Nina tagaaias koos pläru tegid. Kaks nädalat hiljem nad kihlusid ja mais jättis Tuesday Bridgeri altari ette ootama. Now This kajastas seda oma artiklis, mille pealkiri oli: MIKS EI SUUTNUD TUESDAY KOOS BRIDGERIGA SEDA SILDA ÜLETADA.

Neil lugudel, mida Rivade peol toimunu kohta räägiti, ei paistnud lõppu tulevat, ning Nina polnud kindel, kas osa neist üldse tõele vastas.

Väidetavalt oli Louie Davies avastanud Alexandra Covingtoni just Nina basseinis, kus naine palja ülakehaga ujus. Mees andis talle prostituudi rolli filmis „Ole nendega hell“ ja nüüd, kaks aastat hiljem, oli naisel Oscar taskus.

Räägiti ka, et 1980. aasta peol tõmbas Sunset Studiose uus juht Doug Tucker nina täis ja rääkis kõigile, et tal on tõendeid selle kohta, et Celia St. James on lesbi.

Kas Nina naaber Rob Lowe laulis tõesti eelmisel aastal koos tema teise naabri Emilio Esteveziga köögis „Jack & Diane’i“? Nii väideti. Aga päris kindlalt Nina seda ei teadnud.

Ta ei märganud alati kõike, mis ta oma kodus toimus. Ei näinud igat inimest, kes kohale ilmus. Peamiselt hoolitses ta selle eest, et tema vennad ja õde pidu naudiksid. Ja seda tegid nad alati.

Eelmisel aastal olid Jay ja Hud suitsetanud kanepit kõigi The Breeze’i liikmetega. Kit vestelnud kogu õhtu Nina magamistoas Violet Northiga, nädal enne seda, kui Violeti debüütalbum edetabelis esimesele kohale kerkis. Sellest peale olid Jayl ja Hudil olemas piletid The Breeze’i kontsertidele, millal iganes nad neid soovisid. Ja Kit vatras veel mitu nädalat pärast pidu sellest, kui lahe on Violet.

Seega teadis Nina, et ei saa pidu niisama lihtsalt ära jätta. Rivad ei olnud ehk nagu enamik perekondi, kuna nad olidki ainult neljakesi, aga ka neil olid oma traditsioonid. Pealegi polnud ühtegi tõhusat viisi, kuidas jätta ära pidu, millele ei saadetud välja ühtegi kutset. Inimesed lihtsalt tulid kohale, tahtis ta seda või mitte.

Ta oli kuulnud oma hea sõbra Tarine’i käest, kellega sai tuttavaks ühel Sports Illustratedi fotosessioonil, et koguni Vaughn Donovanil oli plaanis läbi astuda. Ja Nina pidi tunnistama, et Vaughn Donovan oli tõenäoliselt üks kõige kuumematest kuttidest, keda ta oli kinoekraanil näinud. See, kuidas ta naeratas, kui „Metsikus öös“ kaubanduskeskuse parklas prillid eest võttis, tegi Nina siiani jalust nõrgaks.

Vaadates, kuidas ummiklainetus temast läänes kalda poole rullus, otsustas Nina, et pidu pole mitte needus, vaid õnnistus. See oli täpselt see, mida tal vaja. Ta oli natuke lõbutsemist ära teeninud. Enda lõdvaks laskmist. Ta võiks Tarine’iga kahepeale pudeli veini ära juua. Veidi flirtida. Tantsida.

Nina vaatas, kuidas esimene mitmest järjestikusest lainest temast veidi eemal murdus. See rullus aeglaselt, järjekindlalt, kaunilt paremale, täpselt nagu ta oli lootnud. Nii et kui saabus järgmine, sõudis ta lainega kaasa, tunnetas tõusuvett enda all ja hüppas lauale püsti.

Ta liikus koos veega, mõtles ainult sellest, kuidas tasakaalu säilitada, kuidas anda ja võtta täpselt ühepalju. Ta ei mõelnud tulevikule ega minevikule, ainult olevikule. Kuidas ma lainele saaksin jääda, kuidas püsti püsida, kuidas tasakaalu hoida? Paremini. Pikemalt. Kergemalt.

Kui laine kiirust kogus, lasi ta end madalamale. Laine aeglustudes andis lauale hoogu. Kui ta oli tunnetuse kätte saanud, tantsiskles ta kergelt laua ninasse, liikudes pehmusega, mis ei andnud kordagi kiiruses järele. Ja siis püsis ta seal, laua ninas, jalad paigas, käed tasakaaluks välja sirutatud.

See liikumise kergus oli ta alati kõigest päästnud.

Taylor Jenkins Reid „Malibu tõuseb tuhast“, 432 lk, Rahva Raamatu Kirjastus