Juhusuhted või siivsad monogaamsed abielud? Mida ütleb ajalugu Eesti aladel elanud inimeste kohta?

Eesti alal elanud inimeste seksuaalelu ajaloos on valgeid laike ja halle varjundeid.

Mõned valdkonnad, näiteks prostitutsioon linnades, on üpris hästi dokumenteeritud. Nii linna- kui maarahva armuelu kohta leidub viiteid kohtudokumentides ja kroonikates – viimastes valdavalt läbi muulastest kroonikute prisma. Seepärast joonistub seal muuhulgas välja tollane kristlik vaatenurk, mille kohaselt kirikliku laulatuse puudumine võrdus patu- või pordueluga. Tõsiasi, et eestlastel olid oma rahvapärased abiellumistavad, mille täitmine muutis suhte nende silmis õiguspäraseks, jäeti tähelepanuta või ei peetud seda piisavaks.

Nii võttis pastor Johannes Pommeranus ühes kirjas piiskopile (1627) olukorra Eestis kokku: „Liiderdamise ja hooratööga tegeletakse küll siin.“ August Wilhelm Hupel imestas oma 1774. aasta raamatus: „Ainult mõned üksikud vanemad kurvastavad, kui nende tütar rasestub. Tüdrukut poisi käte vahelt magamas leida pole nende seas häbiasi. Nad ütlevad, et see pole midagi halba, vaid vana pruuk. Samas võivad nad ka täiesti süütult kõrvuti magada, kui nad on väsinud ja puhkust vajavad.“