Täiuslik minevik

Unistused paremast tulevikust pole kunagi pöörelnud sellistel kõrgtuuridel nagu läbi 20. sajandi nelja aastakümne, kahekümnendatest kuni kuuekümnendate alguseni. Sealt lähtub ka Ameerika hobiautode kultuur, mille sümboolne kese asetub viiekümnendasse. Loo fotod on tehtud Haapsalus ühel suvisel pärastlõunal Ameerika hobiautode kruiisil.

Tulevikuoptimismi kõrgaeg Ameerikas sai hoo sisse enam-vähem 1930ndate alguseks, kui suur depressioon hakkas järele andma. Unistustest kadus kainus, mõte kõikvõimsast tehnoloogiast tegi õnnelikuks ning hobi- ja teadusajakirjade illustraatorid joonistasid sageli anonüümseks jäänud visionääride loomingut, kus gravitatsioon ja füüsika vandusid alla ideele ookeanialusest tunnelist California ja Hiina vahel, Atlandi ookeani kohal hõljuvatest aerodroomidest, imelistest õhu-, vee- ja kosmosesõidukitest ning kodumasinatest, mis sobinuks sama hästi Marsile rajatud jaama sisustama.

Optimismiajastu uskus tulevikku kui lunastajasse. Popfuturism, nagu seda ajastut ja stiili kutsutakse, kujutas muretut tehnoloogilist tulevikku, millel polnud määratud teostuda. Või siiski? Popfuturistlikelt joonistustelt hakkab silma midagi, mis omal moel jõudis pärisellu – ja see on autodisain. Jättes kõrvale füüsikat eirava lennuvõime, suutis Ameerika viiekümnendate kuldajastu autotööstus maa peale jäädes teoks teha osa popfuturismist.