Elu- ja absoluudijanu

Toomas Volkmanni retrospektiivne väljapanek „täis minevik“ Fotografiskas räägib kunstniku loo enam kui sajal fotol ligi 30 aastat kestnud loomingulisest teekonnast. Mitte lineaarsel ajateljel, pigem allegoorilist rada pidi.

Toomas Volkmanni keel on sümbolistlikult tihe. Ta on korraga teatraalne ja diskreetne, morbiidne ja elujanune, laiahaardeliselt dramaatiline ja naha alla pugevalt intiimne. Kaamerasilmas tarretatud hetkest saab üldinimlik draama, umbes selline, nagu võinuks kütkestada antiiktragöödia vaatajat mõni tuhat aastat tagasi.

Moefotograaf on dialoogis oma ajastu ja selle trendilainetustega. Volkmann tajub kunstniku vastutust liikuvas ajas, mis tulistab küsimusi, jättes vastaja iseenda meelevalda. Foto võimalus talletada tabamatu - hetk - on tundliku jäädvustaja puhul korrelatsioonis südametunnistusega. Hiigeltiraažides leviva visuaalkultuuri loojana (reklaamikampaaniad ja ajakirjapildid) on Volkmann omal intelligentsel moel sikutanud vaatajat pigem ülespoole, palistanud pilte kultuurilooliste tsitaatidega ja provotseerinud iroonilise camp’iga. Tema pinge on kallerdunud kaadrisse, milles suurlinlikud trendivoolud kohtuvad hiliskeskaegse ja vararenesansliku absoluudijanuga, ajalik ajatuga. Volkmanni segatud kanges kokteilis on dekadentlikku veetlust, cioranilikult sõnastades: sirge seljaga loojangule vastu minekut, nööpaugus lilleõis.