„Alastiolija suutis minema peletada isegi hirmuäratava katkuvaimu.“ Miks meie esivanemad alastust nii võimsaks pidasid?

Paljudes kultuurides on alastiolekul võimas sümboolne tähendus.

Alastus võimaldab justkui välja astumist tsivilisatsiooni käigus kujunenud normide kitsendavatest raamidest. Takistamatut kokkupuudet nii maiste kui ka taevaste vägedega. Ent samas saab alastiolek oma tähenduslikkuse just vastandatuna nendele kultuurilistele reeglitele, aja jooksul kujunenud arusaamadele lubatust ja mittekohasest.

Neis ühiskondades, kus alastus on seotud seksuaalsusega ja keha on tavajuhul kaetud, väljendub enam ka alastioleku usundiline sisu. Euroopa kultuuris viitab alastus – vähemalt viimastel sajanditel – valdavalt tavavälisusele, kristliku õpetuse kaudu lisaks pärispatule, himule ja häbile. Ainult neitseid on peetud nii vooruslikuks, et nende alastus võis sümboliseerida ühtaegu ka puhtust ja süütust.

Nii Eesti kui ka mitme muu Euroopa piirkonna rahvausundis on alastust kohati seostatud üleloomulikkusega. Kuidas see väljendus, loe edasi artiklist.