Kuidas ärevus meie elu suunab

See, kui kvaliteetsed on suhted nii teiste kui ka iseendaga, sõltub suuresti sellest, kuidas me ärevusega toime tuleme.

Seostame ärevust sageli intensiivse tundega, mis meid tabab avaliku esinemise või hirmutava olukorra eel – süda klopib, olemine on rahutu, hingamine kiireneb, käed värisevad. Kui oleme abitus seisus või silmitsi ohu, lahendamatuna näivate probleemide, konfliktide, õnnetuste, raskete terviseseisunditega – ühesõnaga, kui ees terendab mugavustsoonist väljumine või oleme mugavustsoonist juba kaugele välja kukkunud –, tunneme enamasti kõik selle tunde hõlpsalt ära. See on ärevus.

Aga ärevusel on ka mahedamad vormid, kus käsi ja hääl ei värise, vererõhk ei tõuse ja kõhus ei keera. Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad. Või kui meil on lihtsalt kiire või mingil teemal kellegagi eriarvamus. Või ka siis, kui me ei suuda või ei oska teha valikut: minna või mitte minna, teha või mitte teha, öelda või mitte öelda, osta või jätta ostmata. Läbi aegade kõige tuntum ärev sisemonoloog kõlab: „Olla või mitte olla...“