Saara Pius elumuutvast õnnetusest ehitusplatsil: ma ei taha mõeldagi, mida mu ema sel hetkel läbi elas

„Ma ei ole suur suhtleja, pigem tüübilt tagasihoidlik,“ üllatab näitleja Saara Pius. Lobajutule eelistab ta vaikust – „Mulle meeldib väga fredjüssilik kulgemine.“

Kui Saara oli seitsmeaastane, turnis ta ehitusplatsil ja kukkus. Selg ees langes ta sügavikku, mille põhjas oli alumise korruse põrand. Laps prantsatas vastu ehitusprahti.

„Palju asju minu sees läks katki!“ Sooled, neerud, põrn... Sisemise verejooksuga Saara kiirustati opilauale.

„Ma ei taha mõeldagi, mida mu ema sel hetkel läbi elas,“ raputab ta pead. „Pärast kõike seda kaalus ta vist 40 kilo.“ Üle Saara päikesepruuni kõhu jookseb pikk pistetäppidega arm. Et teda toona päästa, lõigati välja pool rebenenud neeru. Mis alles jäi, kärbus paraku ajaga.

„Mind on üldse palju lõigatud,“ libistab Saara pilguga üle enda – armkude kui ühe eluringi eksponaat. See aitab meenutada põletikus pimesoolt. Koerahammustust. Keisrilõiget. Silmaoppi. Mandlilõikust.

Mis on kõige hulljulgemad asjad, mida Saara Pius on teinud ja mis veenas teda mootorrattalubade osas ringi? Kuidas tundub talle elu vabakutselisena ja kuhu edasi liikuda? Millistest ideedest SaaraPius laste kasvatamisel lähtub? Vastused saab ostes Eesti Naise augustinumbri kaaneloo.