Pereterapeut: sarimonogaamia on uus normaalsus. Kuidas südameasjus orienteeruda, kui pikki suhteid on elus mitu?

Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet. See on uus normaalsus. Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi sinna on teinud pesa teine inimene? Kas vana arm roostetab?

Mõni paarisuhe sujub nagu muinasjutus. Noored armuvad, armumisest saab esimene armastus ja kui nad veel surnud pole, elavad siiani õnnelikult – eluaegne vastastikku pühendunud armastav monogaamne paarisuhe. Neil, kel nii läinud, on põhjust oma muinasjuttu tähistada. Eelkirjeldatu on siiski väheste saatusejoonele kirjutatud. Üksikutel kestab esimene armastus igavesti. Tänapäeva maailmas katsetatakse suhete ja kooseludega mitmeid kordi, enne kui pühendutakse. Ja ega isegi altari ees tõotuse andmine garanteeri suhte püsimist.

Sarimonogaamia

Traditsioonilise monogaamse peremudeli („kuni surm meid lahutab“) kõrvale on elujõulisena tulnud sarimonogaamia ehk üks pikaajaline püsipartner korraga ning neid suhteid võib elu jooksul järjepanu olla mitu tükki. Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet (mõnel rohkemgi). See on nüüdne uus normaalsus. Lühiseiklusi võib nende suhete vahele (ja mõnikord ka suhte ajale) mahtuda mõnel kümneid, püsimatutel sadu.

Kallimal on alati koht me südames. Suhtes „esimesest armastusest kuni surmani“ on lihtne – tulid kord mu südamesse ja sinna sa ka jääd. Kuidas on aga asjalood siis, kui pikki suhteid on elus mitu? Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi see suhe on läbi ja mu südamesse on teinud pesa juba teine inimene? Üht vana laulu tsiteerides: kas vana arm ka roostetab?

Kindlasti on lugejatel kogemusi seinast seina. Ühel saab eks parimaks sõbraks, teine ei pruugi eksist enam kunagi midagi teada tahta. Mõnikord on tõesti nii, et kui suhe läbi, tahaks unustada selle kui paha unenäo. Tahaks end raputada nagu veest väljuv koer ja lennutada kõik mälestused sellest inimesest kaugele eemale. Rahvasuu lõõbib, et on tore, kui su kõrval on inimene, keda sa vajad, aga veel toredam on, kui su kõrval pole inimest, keda sa (enam) ei vaja. Vabanemine! Nägin just ükspäev Tallinnas autot, mille tagaklaasile oli kirjutatud ameerikalikult just divorced – äsja lahutatud –, mis tõenäoselt markeeris auto taha kinnitatud õhupallide, tühjade purkide ja kõrinatega kergendus­tunnet, mis suhte lõppemisest tekkis. Aga ega ma muidugi tea, mis autoomaniku südames toimus.

Erinevused iseloomudes, elustiilis või väärtushinnangutes pole suhtele ohtlikud ega põhjusta lahku­mine­kut, kui õppida nendega elama ja teha kompromisse ja koostööd mõlema vajaduste täitmiseks.

Kui süda on partnerile sulgunud ja seal on ükskõiksusega vooderdatud tühjus, on suhtest kergem lahkuda ja uuele ringile minna. Neid, kes lahkuvad suhtest liiga kiiresti ega proovigi problee­midele lahendust leida, on päris palju. Julgen öelda, et rohkem on siiski neid, kellele pole suhete lõpetamine lihtne ka siis, kui süda juba pikka aega ei laula ja emotsionaalne side on katkenud. Partneri mingi isikuomadus, väärtushinnang või elustiilikomponent on hakanud sedavõrd häirima, et sellest tekib palju tülisid, mis närivad armastust nagu rooste metalli. Mõnikord on aga hoopis nii, et mingi lahendamatu erinevus partnerite vajaduses muutub nii talumatuks, et kuigi südames on teineteise vastu veel palju sooje tundeid, pole kooselu enam võimalik.

Kuidas vastandiga koos elada?

Suur osa suhteprobleeme ongi sellised, et neid ei saa lahendada, vaid nendega peab õppima elama. Näiteks üks on optimistliku ellusuhtumisega nagu karupoeg Puhh, teine vaatab elule pessimistlikult nagu eesel Iiah. Või on üks suur suhtleja ja teine ei taha eriti rääkida. Või tahab üks seksi iga päev, teisele on ka kord kuus liiast. Või on üks suur puhtusearmastaja, teine aga hingelt boheemlik notsu, keda ei häiri mustad nõud laual ega diivanil vedelevad riided. Või soovib üks lapsi saada, teine tahaks aga veel enesele keskenduda. Ühe väärtusmaailmas on loomulik, et geidel võiks olla õigus abielluda, teisel kõigutab abieluvõrdsus tema eksistentsi alustalasid. Ühele on paar õlut õhtul inimõigus, teisele aga alkoholismi ilming. Paarilistel võivad olla väga erinevad ettekujutused rahakasutusest ja puhkuse veetmisest. Või on ühel ilmnenud mõni psüühikahäire või muu tõbi, mille ilmingutega teine enam toime ei tule. Või on paarilistel täiesti erinev arusaam laste kasvatamisest.

Kui partnerid oskavad suhtuda oma erinevustesse mõistvalt ja mõõduka huumorimeelega ning õpivad elama teadmisega, et teine ei oska või ei saa ennast muuta, ja teevad selle teemaga rahu, ollakse võimelised elama koos ka väga suurte erinevuste korral. Kui nad aga oma hinges sellega rahu ei tee, on see pidev konflikti allikas, mis neid ajapikku võõrandab või tekitab paratamatu küsimuse: kas me saame koos olla, kui me seisukoht mingis asjas on nii erinev?

Erinevused iseloomudes, elustiilis või väärtushinnangutes pole suhtele ohtlikud ega põhjusta lahku­mine­kut, kui õppida nendega elama ja teha kompromisse ja koostööd mõlema vajaduste rahuldamiseks. Kui ei õpi, saavad need saatuslikuks isegi siis, kui armastus on partnerite vahel endiselt alles.

Millal lõpeb suhe?

Harva tunnevad partnerid korraga, et suhe on oma aja ära elanud. Tavaliselt on see ikka ühe osalise äratundmine. Raske on nii edasiliikujal kui ka mahajäetul. Eriti raske on neil, kellele tuli suhte lõpetamine ootamatult. Aga kõigi nende ees seisab küsimus: kas heita, kiskuda, rebida kallis inimene südamest või jätta talle seal koht? Ja millise emotsiooniga täita see koht – kas hea mälestuse või mõne kibedama tundega?

See, kas endisele armsamale jääb koht südames, sõltub nii sellest, milline oli suhe, kui ka sellest, kuidas suhe lõpetatakse – kas suudeti valust hoolimata jääda teineteise vastu lugupidavaks või mitte. Halb lõpp võib vajutada pitseri kogu eelnevale heale.

Ja üldse – millal lõpeb suhe? Suhe ei ole köis, mis läbiraiumisega katkeb. Kaht inimest, kes omavahel elu jaganud, seob tihe võrk, mille katki rebimine võib olla pikk ja valuline.

Kõrvaltvaatajale võib olla lihtne – suhte lõpetavad väljakolimine või lahutuspaberid. Kuid need, kes selle läbi elanud, teavad, et iga lõpp toob kaasa suurema või väiksema leina, mis vajab läbi elamiseks oluliselt pikemat aega kui otsuse väljaütlemine või paberile allkirja andmine. Kolimisauto jõuab mõne tunniga teise kohta, suhteniidistiku lahti harutamine võib võtta palju kauem, eriti kui mängus on lapsed. Siis peab eraldumisega tegelema demineerija täpsusega, sest läbi lõigatakse ju vaid paarisuhte niidid, vanemlik liit peaks edasi toimima. See metafoor võiks ilmekalt selgitada kõiki neid emotsionaalseid plahvatusi, mis paljusid suhte lõpetajaid tabab.

Lahkuminekud võivad teha haiget sellisel määral, et hing jääb kinni ja lõpuga kaasnevad rasked emotsioonid uputavad algusaegade helged tunded. Armastuse alalhoidmine tundub sel hetkel nii valus ning paljud lähevad seda teed, et püüavad endise kallima kohta oma südames viha ja vihka­misega likvideerida. Et oleks kergem lahku minna, demoniseerivad inimesed endist partnerit, värvides teda mustemaks, kui too on, adumata, et partneri käitumist pärast lahkuminekuotsust käivitavad selle ängiga seotud rasked emotsioonid: viha, hirm, kurbus, abitus, süü, pettumus.

Mõnikord on partner kooselu jooksul käitunud tõesti emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldselt ja siis on igati õigustatud mitte otsida neid heledamaid toone, vaid lahkuda tumedate toonide pärast nii kiiresti kui võimalik. Kuigi pahatihti juhtub ka hoopis vastupidist – partner „värvitakse“ hoopis heledamaks, et õigustada enesele oma suhtesse jäämist: „Kui ta ei löö, siis on ta ju nii tore!“

Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi see suhe on läbi ja mu südamesse on teinud pesa juba teine inimene?

Inimestel on keeruline toime tulla oma vastandlike tunnetega. Kui meid hakkab mingi partneri iseloomuomadus, väärtushinnang või elustiilikomponent häirima, siis hakkab hajuma ka see, mis on partneris toredat, ning märkame rohkem seda, mis tekitab tuska. Sageli ei oska me lubada endale ambivalentsi, et ma suudan hoida teda oma südames kallina ja samal ajal teda või tema mingeid tegusid või valikuid ka mitte sallida. Lihtsam on enesele öelda: see kõik on nii valus ja halb, et ma sulen oma südame sulle täielikult. Seda tehes tõmmatakse katteloor peale ka sellele, mis oli suhtes head ja ilusat, väärides tänutunnet ja helget mälestust.

Aga äkki on selline partneri oma südamest väljatõrjumine edasiminekuks hädavajalik? Kas üldse on võimalik minna järgmisesse suhtesse, kui eks on veel sügaval südames?

Sotid selgeks eksiga

Olenemata sellest, kas inimesel on endise armsama vastu väga tugevad positiivsed tunded või vastupidi – süda on täis viha, kibedust ja kättemaksu –, pärsib see uue pühendunud suhte loomist. Perenõustaja Taavi Jakobson sõnastab targalt, et kui südamel pole vabu valentse, ei saa luua uut suhet. Kui kellelgi on oma eksi vastu väga tugevad tunded, tähendab see enamasti pikki sisedialooge ja rohket mõtteenergiat, mida muule elule jääb sellevõrra vähem. Kui mõtted tiirlevad patuselt palju eksi ümber, tekitab see varem või hiljem segadust ka uues kaaslases, kes võib tunda end ülearuse või tähtsusetuna. Temas võib niimoodi tekkida ebakindlus oma kohas. Sestap on iga uus suhe väärt, et eelmise partneriga oleksid sotid südames laias laastus selged.

Just kärgperede puhul näevad terapeudid, kui raske on luua ja toimimas hoida uut suhet, kui endised partnerid on veel liialt seotud. Ka tugevad negatiivsed tunded ja totaalne südamete sulgumine ekspartnerite vahel ei võimalda kärgperel õilmitseda. Eriti tüsilik on südamete sulgumine siis, kui endisi partnereid seob vanemlik suhe. Probleemide tekkeks vanemlikus liidus piisab ka sellest, kui üks on skaalal „liigselt seotud või südame lukustanud“ emmal-kummal poolel äärmuses.

Ent ometigi ei taha ma eelneva jutuga kuidagi öelda, et uuele suhteringile minnes peaks platsi südames täitsa puhtaks lööma. Kehva/kurnava/valeliku/elutu eelmise suhte korral võib see „plats puhtaks“ taktika end õigustada, et saaks südames rahu teha ja kuulutada südame suurpuhas­tusega too periood jäädavalt lõppenuks.

Detoks suhetes

Aga ma julgen pakkuda, et suhte lõppemine ei tähenda iga kord sugugi, et suhe oli ebaõnnes­tunud, misjärel tuleks endine kallim täiesti südamest heita. Vastupidi, tänapäeva maailmas on üks suhte oluline eesmärk pakkuda mõlemale partnerile keskkonda isiksuslikuks kasvuks. Pereterapeudid ütlevad: tahad areneda – astu püsisuhtesse. Suhe näitab sulle kätte su pimetähnid, su nõrkused, su automaatkäitumise, su ebaküpsuse, isekuse, rumalused ja halvad harjumused. Suhe nõuab meilt enesearengut, mugavustsoonist väljatulekut ja küpsemist, oma mina leidmist, piiride seadmist, oma vajaduste mõistmist, kaastunnet, enese ja kallima eest hoolitsemist. Jah, päris sageli juhtub, et inimesed kasvavad suhte jooksul lahku, aga ka selles on areng. Sestap saab ka suhte lõppemist vaadelda selle kaudu, mida õpiti sealt enese kohta, mida suhete ja inimeste kohta. Ja kui ma olen inimesena arenenud, on selles oma osa ka ekspartneril.

Päris paljud oskavad eraldada südames oma eelmisele armsamale väikese sopikese. See sopike lubab alal hoida seda, mis oli suhtes head, ja väärtustada oma arengut, mis sündis eelmis(t)es suh(e)tes. See sopike ei tohiks kuidagi ohustada uut partnerit. Tänapäeva mitme suhteringi maailmas võiks olla loomulik, et uus partner aktsepteerib, et ta kallima südames on tallel eelmis(t)e olulis(t)e suh(e)te kondenseeritud hea. Uuel partneril, kes seda ei suuda või kes ei taha seda oma partnerile lubada, on vaja ehk endal kasvada ja harjuda mõttega, et inimsüda mahutab palju soppe. Aga inimesele endale jääb sellest sopist hea tunne, et too periood koos eksiga on olnud tähtis aeg tema eluloos, kus oli kõike – nii ilu kui valu, nii arengut kui seisakut, nii armu kui armutust. Neist aastaist endiseid kallimaid välja lõigates võib saada välja lõigatud ka suur osa elust endast.

Eelmistest suhetest jääb südamesse alati arm. Kellel suurem, kellel väiksem, mõnel pea nähtamatu. Iseasi, kas see arm käändub kui arm – armu või arm – armi. Me minevik on just selline, milliseks me mõtted ja meenutused ta teevad – armiline või armuline. Heal juhul on seal mõlemad.