Birk Rohelend: nii nagu saab esimesest pilgust armuda, võib ka esmapilgust üdini sõbruneda

Minu kõige esimese sõbranna nimi on Evelin. Saime sõpradeks sel ilusal suvel, kui olin nelja-aastane. Tema oli juba viis. See oli väga ärritav: tahtsin ise olla suurem laps. Mäletan, kuidas veel mitu aastat lootsin, et äkki tuleb seekord minu sünnipäev varem, ja saan ise olla see vanem ja targem.

Eri põhjustel ongi mind üles kasvatanud sõbrad. Nad on saanud selle tööga suurepäraselt hakkama, tehes minust avatud ja aktsepteeriva inimese, kes kuulab hea meelega ükskõik kelle ükskõik millist lugu. Välismaa sõbrad on võimaldanud vaadelda lähemalt teiste maade kultuuri ja rikastanud elu huvitavate nüanssidega. Muusikutest ja kirjanikest hingesugulastega olen jaganud kirge kunsti vastu – seda lõputuna ja asjatuna tunduvat pusimist, millest on vahel nii raske aru saada. Töö-, kooli- ja ülikoolikaaslased on saatnud mind teadmiste ja oskuste omandamise teekonnal. Sõbrad on saanud osa mu võitudest ja pettumustest, murest ühiskonna, tuleviku ja üldse kõigi inimeste pärast.

Nii nagu saab esimesest pilgust armuda, võib ka esmapilgust üdini sõbruneda. Lihtsalt vaatad peale ja tunned: minu uus õde! minu uus vend! Aastate jooksul kujuneb välja isemoodi sisetunne, oma inimese tunned juba kaugelt ära. Omadega lähevad vestlused kiirelt huvitavaks, sügavaks ja ebatavaliseks. Nii saab veeta suurepärast kvaliteetaega suguvõsa- ja suhtelegendide, unenägude, armastuste, leinade ja uute väljakutsete maal. Krimisõpradega saab (h)arutada sarimõrvareid. Töösõpradega sünnivad uute projektide ideed. Pikaajalised sõbrad aitavad kroonikutena alles hoida mälestusi, märgata ja meeles pidada enesearengu võrratut dünaamikat. Minu elus on ikka ka Evelin, kellega juba nelja-aastaselt kohtusin.