Pulmad tulekul? Vaata, kuidas varalised suhted mõistlikult paika panna

Nii nagu pulmade ettevalmistuse hulka kuulub sobiva kuupäeva, peokoha ja kleidi valimine, on üks ettevalmistuste loomulik osa ka kaaslasega vara puudutavad küsimused läbi arutada. Vaatame üle, millised varalised õigused ja valikud abieluga kaasnevad.

Perekonnaseadus näeb ette, et Eestis abiellujatel tuleb valida kolme varasuhte vahel: ühisvara, varalahusus või vara juurdekasvu arveldus. Kõige sagedasem valik on ühisvara, kuna see määratakse ka neile, kes abiellumisel selleks eraldi valikut ei tee. Sellisel juhul on kõik abielu sõlmimisest kuni lahutamiseni omandatud vara, v.a päranduse ja kinkelepinguga saadud varad, abikaasade ühisvara ja jagatakse abikaasade vahel võrdselt pooleks.

„Perekonna ja ühise kodu loomine ning abiellumine on inimestele nii omane, et sageli ei mõelda uue ja ilusa alguses sellele, millised juriidilised tagajärjed võivad sellega kaasneda,“ ütleb Kinnisvara24 tegevjuht Urmas Uibomäe. Tema sõnul puututakse juriidika ja õigusnormidega esmakordselt kokku alles siis, kui tekivad probleemid ja on vaja aru saada, millised on kellegi õigused, kohustused ja vastutused.

Oluline on siinjuures julgus varalistest eelistustest oma kaaslasega enne abielu rääkida. „Muidugi soovime kõik abielludes, et see kestaks igavesti, kuid see ei tähenda, et me ei võiks ennatlikult oma kaaslasega kõik võimalikud stsenaariumid läbi arutada ja oma pere ootamatuteks olukordadeks kindlustada,“ rõhutab Uibomäe.

Kõige suuremad segadused ühisvaraga tekivad Uibomäe sõnul olukordades, kus otsustatakse lahku kolida, kuid abielu ametlikult ei lahutata. Lahku kolimine aga varaühisust ei lõpeta ning aastaid eraldi elades võib vara jagamine lõpuks väga keeruliseks ja kulukaks kujuneda.

„Kui abikaasadel on näiteks ühine eluasemelaen ja nad ei ela enam koos ning vaid üks abikaasa tagastab pangale laenu, siis loetakse, et ta teeb seda endiselt ühisvara arvelt,“ toob Uibomäe näite ebaõiglasest olukorrast, mis võib tekkida, kui asju omavahel läbi ei arutata.

Vähetuntum valik – vara juurdekasvu tasaarveldus

Kui reeglina on selge, et varaühisus seob abikaasad majanduslikult ja varalahusus tähendab, et varalises mõttes on abikaasad teineteisest sõltumatud, siis vara juurdekasvu tasaarvelduse mudel nii üheselt mõistetav ei ole.

Vara juurdekasvu tasaarvelduse kohaselt käsitletakse eraldiseisvana abikaasade kogu vara, mida kumbki abikaasadest on õigustatud ainuomanikuna kasutama ja käsutama. Tehingud eluasemega nõuavad aga teise abikaasa nõusolekut, olenemata sellest, kummale eluase kuulub.

Lisaks varale jäävad selle varaliigi puhul eraldatuks ka enamik abikaasade kohustustest. Vara juurdekasvu tasaarvelduse mõjud avalduvad eelkõige varasuhte lõppemisel, kui hinnatakse abikaasade koguvara, põhivara ja soetisvara väärtust. See toimub enamasti abielu lahutamisel, aga vara juurdekasvu tasaarvelduse võib lõpetada ka abieluvaralepinguga, mille sõlmimisel lepivad abikaasad kokku teistsuguse varasuhte.

Kuidas hinnatakse varade väärtust?

Koguvara - varasuhte lõppemise seisuga abikaasale kuuluvate asjade hariliku väärtuse ning rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste rahas väljendatav summa.

Põhivara - kinnisvara ja muud esemed, mis kuulusid abikaasadele juba abiellumise hetkel, aga ka abielu jooksul kinke või pärimise teel omandatud vara.

Lisaks loetakse põhivaraks abikaasale riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel kuuluvad õigused ning ka põhivaraga tehtud tehinguga omandatud vara jmt.

Soetisvara - vara, mille võrra abikaasa koguvara ületab tema põhivara – näiteks palgatulu või ettevõtlustulu. Selle vara väärtus, mille kuulumist abikaasa põhivara hulka ei ole tõendatud, arvatakse tema soetisvara hulka.

Varasuhte lõppemisel kuulub juurdekasvu tasaarvestuse puhul tasaarvestamisele vaid kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa ehk soetisvara. „See tähendab, et abikaasal, kellel on tekkinud vähem soetisvara, on õigus nõuda teiselt abikaasalt hüvitist – juhul, kui koguvara osutub väiksemaks kui põhivara või mõlema abikaasa vara kasvas võrdväärselt, loetakse soetisvara võrdseks nulliga,“ selgitas Uibomäe.

Tasaarvestamisnõude eesmärk on luua olukord, kus kummagi abikaasa vara oleks varasuhte vältel suurenenud võrdses ulatuses. Näiteks, kui mehel oli abielludes vara 250 000 euro väärtuses ja naisel 200 000 euro väärtuses ning lahutamise ajaks oli mehel vara 150 000 euro võrra rohkem ja naisel 100 000 euro võrra rohkem, siis oli mehe vara juurdekasv 50 000 euro võrra suurem kui naisel, kel on nüüd õigus nõuda mehelt poolt varade juurdekasvu vahest ehk 25 000 eurot. Sel moel suureneb mõlema abikaasa vara ühepalju.