„Mitte orgia, vaid sisejõudude tugevdamine.“ Folklorist esivanemate rituaalidest: tõenäoliselt polnud küsimust, kus asub piir kehalise ja vaimse vahel
Selle loo kirjutamise ajal Lapimaale sattudes jõudis minuni haarav lugu ühe saami naisšamaani tütretütrest. Sellel noorel naisel kujunesid paralleelselt identiteediotsingutega kroonilised hingamisprobleemid ja füüsiline jõuetus, ent ühel rituaalsel rännakul kohalikele kõrgendikele tundis ta äkki, kuidas hingamine ja ka hing vabaks said.
Eesti pärimuslike ravi-, ennustus-, armu-, ilu- ja muude sarnaste rituaalide puhul torkab samuti silma hinge ja ihu koosmõju. Suund multisensoorsetele – ehk mitut meelt hõlmavatele – aistingutele, mis on mõeldud toetama tavavälise meeleseisundi ja sellega kaasnevate nägemuslike tajumuste avaldumist. Tundub siiski paradoksaalne ja mõtlemapanev, et enamik rituaalidega vallanduvaid vaimseid kogemusi saab võimalikuks tänu inimese füüsilise keha kokkupuutele materiaalse maailmaga. Pärimuslikes kirjapanekutes on rituaalikomponentidena ära toodud näiteks avaustest läbipugemine, (üle aia) ronimine, maas roomamine, keha millegi vastu hõõrumine, kivilt liulaskmine. Lisaks tõuseb eelkõige just naiste rituaalide puhul esile, et need on sageli mõeldud kehaga seotud hädade ennetamiseks, leevendamiseks või kõrvaldamiseks – seda näiteks raseduse, sünnituse või soovimatu lastetusega seoses –, kuid soovitud eesmärgini jõudmine eeldab ka teatud vaimsete kvaliteetide teisenemist.