Anne Bõkova elust Kiievis: me ärkasime uskumatult intensiivse õhutõrjeoperatsiooni peale. See „kuulipildujate“ tulekaar raputas linna nagu maavärin

Vene armee seadis maikuule konkreetse eesmärgi: hävitada Kiiev, kurnata vaimselt Kiievi elanikke, kurnata meid murdumiseni. Kahekümne päeva jooksul on toimunud üksteist suurrünnakut. Mõned vähem kui päevase vahega.

Minu tavaline Google’i päring koosneb kahest sõnast: „Kiievi pommirünnakud“. Ma sisestan need sõnad otsinguribale, mitte selleks, et selgitada, kas plahvatusi on toimunud − ma ju kuulen, et on toimunud. Soovin teada, mis täpsemalt plahvatas. Millises piirkonnas, millised on tagajärjed, kas on abi vaja?

Eriti õudne oli öö vastu 16. maid: Kiievi suunas lendasid Kinžalid, hüperhelikiirusega üliohtlikud raketid. Üks „imerelv“ Pistoda suudab hävitada suure maismaaobjekti või sõjalaeva. Me ei ärganud mitte sireeni, vaid uskumatult intensiivse õhutõrjeoperatsiooni peale: rohkem kui 30 püüdurraketti järjest. See „kuulipildujate“ tulekaar raputas linna nagu maavärin. Öötaevast lõhestasid kollased jooned − rakettide jäljed. Need nägid välja nagu välgud, ainult et paksemad ja ringikujulised. Näis, nagu oleks taevasse lastud ilutulestik hulluks läinud.