Mihkel Raud: abieluõiguse piiramine on hea mõte! Kas just inimese sugu tingimata esimene kriteerium peaks olema

Abielust pole Eestis vist kunagi nii palju räägitud. Tavaliselt tuleb asi jutuks siis, kui mõni tuttav poiss- või tüdruksõbraga leivad ühte kappi paneb. Ja seejärel oma abielu lahutab. Või teeb kellegi pulmarong su kodutänaval kõva lärmi ega lase teleuudiseid vaadata. Üldiselt on abieluga aga nagu külalisega, kes on armas kaks korda – siis, kui tuleb, ja siis, kui ära läheb. Nüüd aga muust ei räägitagi. Ja räägitakse kirglikult, sest abiellumise õigust tahetakse anda ka neile, kel seda varem polnud.

Kes oleks osanud ette kujutada, et Arnold Rüütel ja Mart Laar ühel päeval seljad kokku panevad, kaks eluaegset vastast, nagu nad on? Nüüd ühendab neid aga hingevalu Eesti riigi tuleviku pärast. Mõlema allkiri seisab ühisavaldusel, mis väljendab muret olukorra üle, kus „rahva tühise vähemuse parema enesetunde nimel üritatakse ilma mandaadita anda seaduse jõudu eelnõudele, millega kummutatakse isegi universumi seadusi“.

Et need „universumi seadused“ suuremas osas demokraatlikes riikides juba mõnda aega ei kehti, näib muretsejaid vähe kõigutavat. Ja ühest küljest ongi taoliste kirjade üle lihtne ilkuda. Esiteks näib abieluteema piinavat just neid, kes suure tõenäosusega enam kunagi ei abiellu – vanu mehi. Teiseks on argumendid, millega mitmed abieluvõrdsuse vastased poliitikud vehivad, pehmelt öeldes silmakirjalikud. Eriti muidugi need, mis piiblist leitud. Jumalasõna keelab ka valetada, vanduda, ülbitseda ning isegi peekonit süüa (ärge sööge […] siga, sest tal on küll sõrad, täielikult lõhestatud sõrad, aga ta ei mäletse mälu – ta olgu teile roojane! 3Ms 11:2–7). Piisab aga kolmest minutist suvalise riigikogu istungi otseülekandest ja kõigil on selge, et vandumisest, ülbitsemisest ja valetamisest need valdavalt koosnevadki. Peekonist kah, kuigi seda järavad rahvasaadikud puhvetis, mitte parlamendi suures saalis.