„Sina ei või kükke teha!“

Nii ütles mu kehalise kasvatuse õpetaja, siiralt uskudes, et teeb sellega head. Ta oli veendunud, et kükid muudavad jalad suureks ja koledaks. Nõukogude naine võis olla traktorist, seitsme lapse ema ja tööliskangelane, aga hoidku selle eest, et tal oleksid olnud lihased!

Vahel on isegi naljakas ära tunda, kui lähedal on meile veel endiste aegade mentaliteet. Kui usuti, et naised on võrdsemast võrdsed, mis puudutas nende kohustusi, aga välimusele kehtis range eristav norm. Kes poleks näinud vanu pilte: laitmatult rullikeeratud soengud, sirge lõikega põlvini ulatuvad kleidid, kontsakingad. Väikesed tüdrukud superminides, lehvid peas, valged põlvikud katmas kiitsakaid sääri.

Ometi üllatun iga kord, kui eelmise sajandi vaim end tänapäeval ilmutab. „Tüdrukud kannavad seelikuid,“ avaldati lasteaias arvamust minugi tütarde kohta. Aga kuidas sa ronid seelikuga puu otsa, kõhutad tagaajamismängus kraavis või mängid jalgpalli? Olete proovinud minna seelikuga liivakasti, tundub see mugava mõttena? Õnneks on liibuvad minid, platvormkingad ja kõige tavalisem pesutükk – rinnahoidja – minu eas naistele ammu selgeks teinud, et ainuüksi riietus saab muuta igapäevase eluolu üpris ebamugavaks.