Kuidas vanarahva kombel omale jaaniööl tervist, õnne ja armastust manada

Jaanipäev on juba ammustest aegadest olnud Eesti inimeste aastaringis üks olulisem püha. Nagu tähtsate asjade puhul ikka, on ka jaanipäevaga seotud palju erinevaid uskumusi, ennustamisi ja rituaale.

Eesti rahvapärimuses kuulub jaanipäeva juurde rida maagilisi ja igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks varasemate romantiliste ennustustavade hulgast leiame kombe salaja üksinda jaaniõisi korjata. Kes soovis unes oma tulevast kallimat näha, pidi koguma üheksa erineva lille õied ja neist tehtud kimbu omale ööseks padja alla panema. Kindlaid taimeliike nimetab pärimus harva, sellest olulisemaks on peetud lillede arvu.

Kõige tuntum jaaniöine armumaagia on ilmselt siiski seotud sõnajalaõiega. Uskumuse järgi kasvab sõnajalaõis vaid kord aastas jaaniööl ning selle õnnelik leidja saab hoobilt rikkaks ja õnnelikuks, hakkab mõistma kõiki loomade, lindude ja inimeste keeli ning teab kõike kõigist maailma asjadest.