Kirjanik Mudlum: muud päevad võivad mööda voolata, aga jääd mäletama, mis jaanipäeval ja jõuludel juhtus

Juunikuu on elukuu. Mulle on ta tihtipeale olnud ka surmakuu. Ühel ammusel juunipäeval matsin oma isa, viis aastat tagasi mai viimasel päeval ema. Ja nagu inimeste elud on imelikud ja käivad arusaamatuid keerdkäike mööda, nii võib ka juuni olla taevas maa peal või midagi palju koledamat.

Isa matustelt sõitsin ära jaanilaupäeval. Elvast Tartusse, sealt läbi Eestimaa Muhusse. Taevas oli potisinine, peaaegu must. Oli hirmus äikesetorm, ei ainsatki jaanilõket, maa oli uppunud vihma ja pimedusse. Ema matusepäev oli seevastu ebatavaliselt kuum ja päikeseline, teeroos oli täies õies, juba hakkas pudenema.

Kolmkümmend aastat tagasi olime tuttavate juures külas kuskil Eesti külmapoolusel, jaaniööl oli kibe öökülm, perenaine kattis oma ilu- ja aiataimi looridega, seal aias nägin esimest korda sammasõunapuid. Tal oli ka muljetavaldav iiristekollektsioon. Öösel ulusid lähikonnas hundid. Sooja andis vatijope, lõke ja viin.